«Kuidas kuulata täiskasvanu juttu ja seda mitte tõena võtta?»

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Taavi Jakobsoni romaanist «Õnnelik prints», mis saavutas Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha. Lugeja ees rullub lahti väikese poisi hing, maailm ja kasvamise lugu varasest lapsepõlvest tööea alguseni, kus kesksel kohal on piirideta emaarmastus. Aja möödudes hakkavad ilmnema sünged perekonnasaladused, mis panevad mõtlema, kui hästi me oma lähedasi ja iseennast üldse tunneme.

Markus jõudis võistlustelt koju üsna hilja. Akendest tungis sisse närviline linnapimedus. Tema tervitusele ei vastanud keegi. Ema ei olnud seekord talle kaasa elama tulla saanud, tal oli tööl mingi asi ette tulnud. Paistis, et ta ei olnud siiani koju jõudnud. Poiss võttis üleriided seljast, pakkis trennikoti kiirustades lahti ja läks kööki, et hiline lõuna süüa. Kõht korises tal juba terve kodutee, kotti pistetud saiakesed peletasid näljatunde vaid nende söömise ajaks.

Pottide kolinast oli juba esikusse kuulda, et vanaema askeldab köögis. Lähenedes hakkas üle elutoas lärmava televiisori kuulduma habras raugahäälne leelotus: «Kui mesilind jalga mul nõelas …»

Taavi Jakobson «Õnnelik prints». Foto: Postimehe kirjastus

Markuse valjuhäälse tervituse peale vanaema pöördus ja päris: «Ei tea, miks need tikud jälle otsas on? Näe, oleks ennist pidanud tüdrukule ütlema, et ta tikke ka tooks, aga see tuiskas minema nigu tuulispask.»

«Kas ema käis kodus,» oli poiss imestunud, kuid vanaema ei teinud sellest küsimusest välja. Pobises selle asemel omaette: «Oleks kapsasuppi keetnud, aga näe, pliita alla ei saa tuld teha.»

«Ära muretse, küll ma ise teen süüa,» vastas Markus. „Kas sul on kõht tühi?»

Vanaema rapsas käega. «Äh, mis nüid minust. Tüdrukule vaja süüa – ega seatapp ole naljaasi. Tal nüid kere kindla peale hele.»

«Mis seatapp?» päris poiss. Vanaema jutud olid tihti teisest ajast või reaalsusest pärit või siis sellega lootusetult kokku sulanud. Linnaelu oli ja jäi tema jaoks arusaamatuks. Halvematel perioodidel näis, et aastatetagused mälestused või telerist nähtu varjutasid reaalse oleviku tema jaoks sootuks. Parematel päevadel võis minna nii või naa.

Igatahes oli Markuse jaoks vanaemaga suhtlemine keeruline – kuidas kuulata täiskasvanu juttu ja seda mitte tõena võtta? Kuidas kuulata ilmselget jama ja viisakas püsida? Väikesena katsus ta vanaema apsakaid parandada, kuid selle oli ema tal rangelt ära keelanud. Ka nüüd püüdis ta igast lausest mõtet otsida, ehkki oli õppinud, et seda ei pruugi seal olla.

«Mis seatapp? Äi mina ka tia, aga tüdruku käed olid üleni verised, kui ta kottu tuli. Pool tundi küüris neid vannitoas.»