Peep Vainu 10 taipamist keskea kohta raamatust «Keset elu»

Peep Vain.

FOTO: Egert Kamenik

Hiljemalt keskeas kerkivad üles mitmed küsimused, millele inimene pole seni tahtnud või osanud vastata. Mõned mõtlevad elu keskpaigale omastele asjadele juba kolmekümneselt, teised hiljem.

  • Peep Vain «Keset elu».

    Raamat

    Kuhu olen oma eluga jõudnud?
  • Kui rahul ma olen?
  • Mida ma vajan ja miks?
  • Kuidas mõjutab mind mu minevik?
  • Milliseid vigu olen teinud?
  • Mis on saanud minu unistustest ja mis on veel ees?

Endaga dialoogi astumine, järjest parem endast arusaamine ning oma tõe otsimine aitavad teadlikult nii elu keskpaika jõuda kui ka sellest terve nahaga läbi navigeerida. Autasuks on kergem ja parem elu.

Peep Vain kirjeldab oma teises raamatus «Keset elu» peamisi elu keskpaigaga seotud väljakutseid ja lahendusi. Lisaks neile jutustab ta mitmeid isiklikke lugusid. Kõik see kokku võimaldab lugejal keskenduda omaenda elule ja märgata lootusrikkalt võimalusi, kuidas kogeda üha suuremat rahuolu ja rõõmu.

***

«Kõigepealt asjade ümberhindamine. Kas see, mis on juba tehtud, on sobilik ja piisav? Kuidas loobuda unistustest, mis pole veel täitunud? Või mille suhtes näib, et nad on oma aja justkui ära elanud, et mul pole neid enam vaja? Kelleks olen elu esimese poolega saanud ja milline areng mind ees ootab? Kas olen oma valikutega rahul ja milliseid valikuid pean nüüd ning edaspidi tegema, et elu lõpusirgel peeglisse vaadates ei peaks väga kohmetuma, piinlikkust või kahjutunnet tundma?»

***

«Tööst pikema pausi tegemine ei ole lihtne. Selle vastu räägib mitu asja ja sellega on seotud teatud hirmud ja takistused, näiteks vähene raha. Inimestel, kes palgatööd teevad ja kellel erilisi sääste pole, on esimene takistus seotud vajadusega arveid maksta. Ja isegi siis, kui sääste on, võib alalhoiuinstinkt takistada hoiupõrsa kannikast mahlase kintsutüki eemaldamist. Kui palju on neid, kes seaks oma turvatunde ohtu selle nimel, et mõneks ajaks jalad seina peale visata?»

***

«Mul oli korraga aega. Tegin asju aeglaselt ja rahulikult, kohal olles ja täie tähelepanuga. Minu sotsiaalse suhtlemise ring tõmbus väga ahtaks - sinna kuulusid ainult pere ja lähimad sõbrad. See kõik meeldis mulle väga.»

***

«Mineviku vaatamine ja sellele tähenduse andmine võimaldab inimestel esitada endale olulise küsimuse. ”Kui rahul ma võin sisimas seni elatud eluga olla?” Jah, halvasti läinud asjade õppetundidest tuleb aru saada ja need ära õppida, hingehaavad päriselt terveks ravida ja minevikuga lepitust teha.»

***

«Teine oluline idee on seotud inimese isikliku käsitlusega surmast ja sellega, kas ja kuivõrd hirmutav see käsitlus tema enda jaoks on. Kas surm on lõpp või algus? Üleminek? Kõik kolm asja korraga? Mis minust suures saab?»

***

«Iga vanema elus saabub kord aeg, mil laps või lapsed lähevad oma teed. Nad peavadki minema, saama meesteks ja naisteks oma enda õigustes. Side lastega loomulikult jääb, ükskõik millised suhted vanemate ja laste vahel ka poleks. Aga seotus katkeb, nii nagu sündides lõigatakse läbi nabanöör, mis last emaga seob.»

***

«Kõige rohkem on mind aidanud töö oma varjuga. Lühidalt seisneb see järgmises. Kui mind miski mõne inimese juures häirib või ärritab, siis püüan aru saada, kuidas see häiriv käitumine või iseloomujoon minus endas väljendub.»

***

«Füüsilise kehaga on asjalood mõnes mõttes lihtsamad kui hingega. Seda saab katsuda, mõõta ja seda on suhteliselt lihtne kirjeldada. Kui noaga näppu lõigata, tuleb sealt verd, see on valus ning sinna tekib silmaga nähtav haav. Palju keerulisem on mõõta ja kirjeldada mittefüüsilisi kannatusi. Kuskil nagu oleks valus, aga mis täpselt valutab ja kus? Kuidas seda ravida? Kes ütleb (ja millele tuginedes), et haiget saanud koht on lõplikult terveks saanud?»

***

«Ühel mu tuttaval oli kombeks öelda, et inimesi on kahte tüüpi: need, kellel on oma arvamus ja need, kellel on pangalaen. Mul on sõber, kellel pole küll hinge taga suuri sääste, aga kes tunneb ennast sellegipoolest palju vabamalt kui paljud, kellel on rohkem raha. Võlg vähendab meie isiklikku vabadust.»

***

«Mulle näib, et inimestel on kalduvus jääda oma mineviku tegemiste, eelistuste ja väljaütlemiste pantvangi. Me laseme asjadel ja tegevustel muutuda isikliku identiteedi osaks ja nendest lahtiütlemine tundub psühholoogiliselt ohtlik.»

Tagasi üles