Katkend raamatust «Valgus tunneli lõpus»: emotsioonid määravad ära meie elu kvaliteedi!

Brandon Bays. Foto: Erakogu

Depressioon, ärevushäired, stress ja läbipõlemine on laialt levimas kogu maailmas. Kuidas depressiooni ära tunda, mida selle keerulise seisundi puhul ette võtta ja kuidas sellest vabaneda? Brandon Baysi ja Kevin Billetti raamatust «Valgus tunneli lõpus» leiabki lugeja vastused nendele küsimustele.

Brandon Baysi loodud rännakumeetod on tehnika, mille abil tervendada keha ja vaimu. Tänaseks on sellest saanud abi tuhanded inimesed. Kevin Billett vabanes rännakuteraapia abil 30 aastat kestnud depressioonist ja otsustas selle tehnika tervendavat jõudu imetledes liituda Brandoni meeskonnaga, et levitada ja tutvustada rännakumeetodit kogu maailmas.

Brandon Bays «Valgus tunneli lõpus». Foto: Raamat

Tallinnas toimub 1.-3. maini seminar, mille peakõneleja on Brandon Bays. Tegemist on rännakumeetodi praktilise seminariga, kus õpitakse seda meetodit kasutama ja saadakse isiklik kogemus sellest. Seminar on mõeldud kõigile: nii inimesele, kes pole kunagi vaimse praktikaga tegelenud, kui ka sellele, kes on terapeut ükskõik mis vanuses. «Rännakumeetod sobib väga hästi inimestele, kellel on mingisugused terviseprobleemid, emotsionaalseid keerukusi, depressioon, raskusi tunnete tundmisega, korduvad mustrid elus,» ütleb korraldaja Irene Kaljuste. «See seminar on oluline, sest annab tööriistad, kuidas kogeda emotsioone elutervelt, mitte alla suruda. Samuti aitab see vabaneda minevikutraumadest, mis on kehasse talletunud ja põhjustanud emotsionaalse sulgumise.»

Avaldame katkendi raamatust «Valgus tunneli lõpus».

KUIDAS EMOTSIOONID MEID KUJUNDAVAD

Juba üheainsa päeva jooksul kogeme väga mitmeid erinevaid emotsioone. Võime tunda rõõmu, põnevust, valu või himu, tunda end väärtustatuna ja armastatuna, häbistatuna või ebamugavalt, ebaadekvaatselt või väärtusetuna; tunneme viha, armukadedust, üksildust – erinevaid emotsionaalseid nüansse on miljoneid. Asja tuum peitub selles, et me kõik tunneme kõigega seoses midagi ja tunded on meie jaoks elulise tähtsusega. Ükskõik kuidas me ka seda eitada või vältida püüame, ikka jääb faktiks, et meil kõigil on tunded ja et me reageerime elusündmustele emotsionaalselt.

Meie enesetunne on meie elu seisukohast määrava tähtsusega. Meie emotsioonid mõjutavad meie käitumist, vastureaktsioone, meie valikuid ja isegi meie taju. Emotsioonid juhivad ja motiveerivad meid. Ja emotsioonid määravad ära ka meie elu kvaliteedi: enesetunne on see, mille põhjal otsustame, kas elu tundub meile parajasti suurepärane või armetu.

Kõik meie valikud taanduvad lõpuks emotsioonidele

Hiljutised aju-uuringud näitavad, et sellel ajahetkel, kui me langetame valiku, täpselt sellel momendil – olgu see siis suurema tähtsusega otsus, nagu näiteks partneri või elukoha valimine või siis vähem oluline otsus, nagu riiete valimine või toidu tellimine restoranis – kasutab inimene seda aju piirkonda, mis juhib emotsioone. Selle murdosa vältel, mil langetame otsuse, reageerib üksnes aju limbiline süsteem, mis juhib ka emotsioone ja instinktiivseid protsesse.

Peale seda, kui emotsioonidest juhitud valik on tehtud, aktiveerub ajus see piirkond, mis kontrollib mõtlemist, analüüsib ja ratsionaliseerib ning mängib läbi kõikvõimalikke variante. See analüüs võib mõjutada ja mõjutabki seda, kuidas me oma äsjase valikuga rahule jääme ja mida sellega seoses tunneme. Tegelikult on kõik meie valikud põhimõtteliselt langetatud emotsioonide baasil.

Natuke aega peale seda, kui esimesed Ipadid turule tulid, tahtsin ka mina neid oma silmaga näha ja sain üllatuse osaliseks. Uurisin asja ka internetist ja sain teada, kui kasulikud need on ja kui palju erinevaid funktsioone neil on, ning seadsingi sammud esimesse Apple’i poodi, et see üle vaadata. Uurisin, mis hinnaga on see mudel, mida saaksin kasutada nii e-lugerina kui ka meilide lugemiseks, internetis surfamiseks jne. Jõudsin lõpuks otsusele, mis näis mõistlik, ratsionaalne ja igati asjalik – ja ostsingi selle ära.

Samal ajal sattusin mitmest raamatust lugema uurimustööde kohta, mis kinnitasid, et kõik meie otsused põhinevad tegelikult emotsioonidel. Tõendid olid kaalukad, aga ma olin siiski skeptiline ja otsustasin ise seda väidet kontrollida.

Sulgesin silmad ja läksin oma kujutluses täpselt sellesse hetke, mil otsustasin osta endale Ipadi. Seejärel keerasin filmilindi sellesse hetke, mil sekundimurdosa jooksul langetasin valiku, et millist osta, ja tunnetasin neid emotsioone, mis mind toona valdasid.

Lõdvestusin sügavalt, et pinnale tõuseksid kõik tunded.

Kujutlesin ennast seal poes: minu käes on Ipad, näen selle kuju ja suurust, kõiki neid värve ja läiget selle ekraanil; tunnen käes selle kaalu ja siledust, ümaraid servi, kogu seda puhast kvaliteeti. Ja ma olin kindel, et see oli loogika, vana hea emotsioonitu mõistus, kes sooritas selle ostu. Kuid ei, see polnud kaugeltki tõsi. Olin šokeeritud, kui taipasin, et sellele otsusele eelnenud sekundimurdosa jooksul valdas mu keha suur soov, iha ja igatsus seda omada. Ihkasin rahulolu ja kujutlesin, kuidas Ipadi omamine annab mulle selle.

Samas tajusin ka mõningast ärevust seose nii suure rahasumma kulutamisega ja sellega, et pidin naisele oma ostu selgitama, kuid iha seda omada varjutas täielikult ärevuse ja ebakindluse. Nii nagu laps kommipoes – ma lihtsalt pidin selle saama. Ostuotsus oli puhtalt emotsionaalne. Seda otsust ei teinud mõistus; emotsioonid olid langetanud valiku minu eest!

Me püüame oma emotsionaalseid valikuid ratsionaalselt õigustada

Kerisin oma vaimusilmas sündmusi edasi ja märkasin midagi huvitavat. Sekund pärast seda, kui olin selle valiku langetanud, hakkas taas tööle minu mõistus, kes hakkas igal võimalikul moel tehtud otsust õigustama, tuues välja mitmeid «põhjusi», miks just see valik oli nii hea ja õige. Mu ratsionaalne mõttekäik kinnitas rahulolutunnet: tundsin kergust ja rahu, et olin langetanud selle valiku. Mõtlemine ei teinud seda valikut ega olnud selle põhjuseks; pigem kinnitas see emotsionaalselt genereeritud otsust. Kuna tegemist oli lihtsa valikuga, mitte millegi üliolulisega mu elus, siis jätkasin selle teema uurimist. Analüüsisin samal meetodil ka oma teisi (tähtsamaid) otsuseid: partnerivalikut, äriotsuseid, puhkusega seotud otsuseid ja elukohavalikut. Ikka oli tulemus sama. Iga kord oli tunne see või tunded need, mis sundisid mind ühel või teisel moel otsustama, ütlema «jah» selle asemel, et öelda «ei» või vastupidi.

Mõnikord pärast seda, kui olin langetanud valiku, kinnitas mu mõistus seda, aga teinekord kahtles selles, ajades asja segaseks, tekitades minus erinevaid tundeid, pannes mind venitama. Ja iga kord põhines lõpliku otsuse tegemise hetk ikkagi üksnes minu tunnetel. Tunded olid need, mis panid mind «jah»-sõna ütlema.

Seejärel taipasin, et olin keskendunud ainult nendele otsustele oma elus, kus olin «jah»-sõna öelnud, otsustanud millegi kasuks, otsustanud teha midagi. Hakkasin mõtlema, et kas eitavate otsuste puhul on olnud tegu sama protsessiga. Läksin oma kujutlustes taas ajas tagasi, otsides teist laadi sündmusi. Pinnale tõusis mälestus ajast, kui oli 18-aastane ja hakkasin just kooli lõpetama. Mõtlesin tollal, et võtan enne ülikooli minekut vaheaasta ja lähen ja rändan ringi. Mida rohkem ma selle üle mõtlesin, seda parem see idee tundus; lähen Austraaliasse ja Uus-Meremaale, töötan ja surfan selle aasta. Mul on lõbus ja saan ka reisida, enne kui taas kolmeks aastaks õppima asun.

Jagasin seda mõtet oma parima sõbra Pete’iga ja püüdsin ka teda veenda, et tegu on hea ideega. Käisin välja kõik argumendid, mida suutsin leida, et veenda teda koos minuga tulema – see rikastab meie elu jne, jne –, aga ta polnud ikka huvitatud. Tõmbusin tookord lööduna tagasi ja muutsin meelt ning lõpuks loobusin oma unistusest reisida ja läksin otse ülikooli.

Võtsin selle mälestuse sarnase vaatluse alla. Keerasin kaamera tagasi, sinna hetke, kui sekundimurdosa vältel otsustasin, et jätan vaheaasta ära. Avasin oma meeled, lõpetasin vastupanu osutamise ja võtsin vastu emotsioonid, mida tookord tundsin – ja taaskord sain üllatuse osaliseks.

Otsuse langetamisele eelnenud hetkes leidus minus mitmeid vastukäivaid tundeid: põnevus, kuna ees ootavad seiklused ja uued sõbrad, kuldsed liivarannad, soe vesi ja puhtad lained; kõrgendatud meeleolu, kuna pääsen siis kohustustest ja õppimise koormast; mure, kuna taipasin, et vajan reisimiseks rohkem raha, kui olen hetkel säästnud. Aga peamine emotsioon? Puhas hirm, kuna pean üksinda reisima. Puhas hirm, kuna ma ei tunne kedagi ja pean üksinda tundmatusse astuma. Hirm, lihtne ja selge, pani mind «ei» ütlema, loobuma aastast, mis oleks võinud tervet mu elukäiku positiivselt mõjutada.

Seega, minu otsesed kogemused kinnitasid kõike seda, mida olin lugenud. Nii üllatav kui see minu jaoks ka polnud, sain ka ise kinnitust sellele, et too teaduslik uurimus vastas tõele. Nii heas kui halvas – kõik otsused alates väikesest kuni kõige suuremateni on siiski tehtud meie emotsioonide poolt.

Ja siis, lugedes edasi veel põhjalikumaid uurimustöid, sain teada, et ka teadlased kahtlesid esmalt nendes tulemustes, mis nad oli vabatahtlikega saanud. Katse seisnes selles, et vabatahtlikud katsealused ühendati keerukate skaneerimisseadmetega ning analüüsiti andmeid, mida seadmed salvestasid sel ajal, kui nad langetasid valikuid. Seejärel viisid nad sama katse läbi vabatahtlikega, kellel oli selline ajukahjustus, mille puhul nende ratsionaalne mõtlemine oli jäänud puutumata, kannatada aga oli saanud see ajupiirkond, mis vastutab tunnete ja nendega seotud protsesside eest. Nende IQ oli jäänud samaks, aga neil oli probleeme tunnetega ja nende läbielamisega.

Ja kui nad palusid nendel vabatahtlikel mõningaid valikuid langetada, siis tulemused olid üllatavad. Testrühma kuulunud inimesed võtsid oma märkmikud ja pastakad ning hakkasid koostama poolt- ja vastunimekirju – kuid vaatamata sellele ei suutnud nad ikkagi otsuseid kiiresti langetada. Isegi kui oli tegu kõige lihtsamate küsimustega, nagu «Kas järgmiseks kohtumiseks sobiks teile paremini teisipäev või neljapäev?», kaalusid vabatahtlikud kõiki poolt- ja vastuargumente, kuid ei suutnud ikkagi otsustada sõltumata sellest, kui kaua nad olid seda küsimust vaaginud. Neil puudusid esitatud küsimuse suhtes emotsionaalsed eelistused ja seega ei suutnud nad ka veendunult otsustada ühe valiku kasuks.

Meil tekib raskusi otsuste langetamisega, kui meil puudub kontakt enda emotsioonidega, kas siis ajutrauma tõttu või seepärast, et oleme need maha surunud. Emotsioonideta ei suuda me otsustada ja olla rahul tehtud valikuga.

Proovigem siinkohal läbi teha ühte harjutust, et näeksite ise, kuidas teie enda emotsioonid mõjutavad teie otsuseid. Mina olen sageli mõelnud, et kui minu enda kogemus ei kinnita asja, siis võib see vabalt vale olla, nii et kontrollige teiegi seda ise.

Lugude loomine emotsioonide ümber paneb kannatama

Kui on harjumus mõelda oma probleemidest või analüüsida neid seoses tekkinud emotsionaalsete reaktsioonidega, siis võib kergesti juhtuda, et emotsioonidest tekib «emotsioonide lugu» ja sellest saab ka meie «elulugu». Ja vaatamata sellele, et need emotsioonidega seotud lood võivad näida usutavad ja tõepärased, põhinevad need tegelikult meie sisemonoloogil ja allasurutud hirmudel. Põhimõtteliselt on see lihtsalt üks viis oma tunnetega toime tulla. Selle harjumusega kaasneb paraku veel üks potentsiaalne probleem. Kui lisame oma emotsioonidele juurde loo, siis me süvendame oma sisemist rahutust, sest niiviisi me muudame oma lihtsad voolavad tunded omaette meeleseisunditeks – ning meeleolud ja meeleseisundid võivad kestma jääda juba pikemaks ajaks. Ja kui jääme selle loo juurde liiga kauaks, võib juhtuda, et hakkame ka ise seda tõeks pidama ning loomegi endale lõpuks sellest kõigest emotsionaalse seisundi – võib-olla isegi sellise emotsionaalse seisundi, mida tuntakse depressiooni nime all – ja see võib kesta juba väga kaua!

Tegemist on väga oluliste faktidega ja seega kordan üle: emotsioon võib kehast läbi liikuda väga lühikese aja jooksul ja kui annate sellele täiel määral voli, siis tunnete end pärast ärksana, puhtana ja vabanenuna. Nii on iga emotsiooniga, mida olete valmis tundma, ükskõik kui tugev või valuline see ka ei näi. Kuid kui lisada emotsioonile lugu, olgu see siis selle olukorra kohta, mis selle põhjustas või nende inimeste kohta, kellega see seotud on  või kujuteldavate emotsionaalsete tagajärgede kohta, siis saabki sellest emotsioonist meeleolu, mis võib juba pikemalt kestma jääda. Selle meeleolu täiendamine aine uute lugudega võib põhjustada sellesse takerdumist ning kujundada veelgi pikaaegsema meeleseisundi, mille lahendamine vajab veelgi rohkem aega.

Meie lood oma emotsioonide kohta on samavõrd individuaalsed nagu me isegi. Me võime olla neist lugudest teadlikud, aga need võivad olla ka nii peidetud, et me ei teadvusta neid – aga olemas on need meil kõigil. Meil kõigil on oma uskumused ja reeglid selle kohta, mida meil on «lubatud» tunda ja mida mitte, mis on emotsionaalselt sobiv ja mis mitte või milline tunne on «hea» ja milline «halb». Ja meil kõigil on ka oma arusaam sellest, millised tunded on liiga hirmutavad, et neid üldse kunagi tunda.