Raamatusoovitus: armastuslugu, mis ei ole imal ega ka kuigi romantiline

Jojo Moyes. Foto: Dimitrios Kambouris/AFP/Scanpix

Jojo Moyesi «Mina enne sind» on üks neist paljukiidetud raamatutest, mille raamatublogija Mariann Vendelin võttis enda sõnul kätte kõvasti hiljem kui teised. «Kõikjalt kuulsin romaani kohta kahte asja: see on väga hea, see ajab nutma. Millegipärast ei räägi keegi, kui humoorikas see on,» kirjutab ta. «Mina igatahes naersin seda lugedes rohkem kui valasin pisaraid, aga nõustun kiidukooriga - see on hea teos.»

Jojo Moyes «Mina enne sind». Foto: Raamat

2007-2010, Stortfold, Suurbritannia. Louisa Clark ei ole ambitsioonikas naine. Ta töötas kuus aastat kodulähedases kohvikus, kuid on nüüd töötu ning vajab hädasti uut ametit. Naise õnneks vabaneb lähedal tasuv hooldajakoht, kus ei vajata erilisi oskusi. Will Traynor jäi ratastooli, kui ühel vihmasel hommikul mootorrattaõnnetusse sattus ning kuigi mees armastas ekstreemsusi, ei olnud ta sel päeval isegi see, kes sõitis. Nüüd on ta kibestunud ja tõre ning valmis isegi endalt elu võtma. 

Ma ei loe eriti palju armastusromaane. Asi ei ole selles, et nad mulle ei meeldiks, sest kui mõne kätte võtan, siis naudin tavaliselt lugemist. Pigem jäävad nad minust poodi või raamatukokku, sest mind ei suuda võluda nende sisukirjeldused. Need tunduvad alati kuidagi tobedad, liigselt dramaatilised. Tegelikult on ju armastuslood kõigis raamatutes olemas, mida ma loen - krimis, noortekates, fantaasiamaailmades. Seega loen armastuslugusid kogu aeg, aga neil on alati midagi muud juures ja nii tundub vahel, et ainult romantikale keskendunud raamat oleks igav. Selle pika sissejuhatuse mõte on tõdeda, et üllatusin, kui palju «Mina enne sind» mind võlus. Ma ei teadnud tegelikult enne lugemist sisust midagi muud, kui juba enne kirjutasin - see on hea, see ajab nutma. Ma isegi ei tea, kuidas see õnnestus, et keegi mulle raamatu või filmi sisu polnud reetnud. Isegi kaanepilt on nii kaval, et ma ei suutnud sellest välja lugeda, et üks tegelastest on halvatud.

Üldjoontes mulle lugu meeldis ning nautisin, kuidas kirjanik suutis luua armastusloo, mis ei olnud tegelikult kuigi romantiline ega imal. Lisaks on teos pungil olukordadest, mis mind naerma ajasid. Kuigi mind korduvalt hoiatati, et tasub varuda salvrätikuid, ei olnud ma üldse valmis, et neid naerupisarateks vaja on. Üllatusin veel, kuidas raamat sisendas lootust ja positiivsust ja kõiki häid emotsioone, kuigi teadsin lugedes, et liigun selle pisarakiskuja lõpu poole. Kuna oskasin seda oodata, siis ma ikkagi lõpus ei nutnud, aga liigutatud olin küll. Minu jaoks oli see nii ilus terviklik lõpp, et ma ei saa üldse aru, miks raamatul veel kahte järge vaja on. Kuna mulle kirjaniku stiil meeldis, siis äkki loen neid ikkagi või vähemat mõnda teist tema raamatut. 

Kui detailidesse laskuda, siis minu lemmikkoht raamatust oli Lou sünnipäevapidu. Üldse meeldis Louisa mulle tegelasena. Üks põhjus, miks ma eelistan pigem noortekaid, on see, et mul on lihtsam samastuda noortega, kes on koolis, kui võrrelda näiteks kontoritööl täiskasvanutega. Mis siis, et ma ise enam koolis ei käi. Louisaga tekkis mul aga kohe klapp. Raamatus oli ka detaile, mis mulle ei meeldinud või jäid segaseks, näiteks kuidas Louisal peale oma õe muid sõpru ei olnud.

Selles raamatus oleks sisu ka siis, kui armastuslugu üldse kõrvale jätta. Alguses tegelikult romantika kui selline ju lausa puudubki. Raamat näitab selgelt, kuidas enamik suhtub liikumispuudega inimestesse ning kui vähe ühiskond nendega arvestab. Võta näiteks hetk ja mõtle oma igapäevasele teekonnale. Seejärel kujutle ette, et peaksid seda läbima ratastoolis. Kindlasti leiad mitu kohta, kus sul tekiks raskusi. Teos ei jää aga selle negatiivse juurde pidama, ta toob ka välja, mida tegelikult neljajäsemehalvatusega inimesed kõike suudavad teha, kui neile luua vastavad võimalused. Lõpetuseks jõuab lugu kõige olulisema küsimuseni - mida halvatu ise soovib teha. Kas olulisem on see, mida meie arvame, et on kellelegi teisele parim või on olulisem tema enda tahe?

Jojo Moyes on 1969. aastal sündinud inglise ajakirjanik, romaanikirjanik ja stsenarist. Naise esimesed kolm käsikirja lükati tagasi ning ta lubas endale, et kui ka neljas sama rada läheb, siis ta lõpetab pingutamise. Sellega läks siiski edukalt ning 2002. aastal ilmus naise debüütromaan «Sheltering Rain». Samast aastast on ta täiskohaga kirjanik. Järgneval kümnendil ilmus Moyesilt veel 7 romaani, kuid ükski neist ei olnud hitt. Naise kirjastaja Hodder & Stoughton ei tahtnud tema järgmist romaani "Mina enne sind" ning ta müüs selle kirjastusele Penguin. Sellest sai aga rahvusvaheline menuk. Oma raamatuteks leiab naine inspiratsiooni tavaliselt millestki, mida ta näeb või kuuleb. "Mina enne sind" sai inspiratsiooni uudistest noorest kvadripleegikust, kes veenis oma vanemaid, et nad aitaks tal tema elu lõpetada. Taustauuringuna luges Moyes palju ajalehti, veetis aega kvadripleegikute jututoas ning vaatas Youtube’i videoid. Kirjutamise ajal vajas kaks naisele lähedast inimest 24-tunnist hoolt, mis tegi kirjaniku tuttavaks erinevate hooldusrutiinide ning vajadustega. Näiteks porgandite söötmise juhtum pärineb ta isiklikest kogemustest. Moyes tõdeb, et muutis raamatu lõppu kirjutades mitu korda meelt ning kaalus isegi raamatule kahe lõpu kirjutamist, mille vahel lugeja valida saaks.

«Mina enne sind» on armastusromaan, aga tegelikult on selles vähe romantikat. Imal ei ole teos üldsegi, see on midagi hoopis muud: ajab nutma ja naerma; pöörab tähelepanu hoolimatusele liikumispuudega inimestele; tuletab meelde, et väärtustaksid iga päev seda, mis sul olemas on; julgustab mugavustsoonist välja astuma. Olin kuulnud, et see on hea raamat ja üllatusin positiivselt, sest ka mulle meeldis. Ilmselt oled seda juba lugenud, aga soovitan ikka!