:format(webp)/nginx/o/2019/12/17/12817117t1h7eb3.jpg)
Lasteraamatute illustreerija Sirly Oder, kes on joonistanud pilte kaheksasse raamatusse, plaanis oma elukutset tükk aega, enne kui julges esimese töö vastu võtta. Kõige uuemas lasteraamatus «Seitsme maa ja mere taha» sai ta joonistada mida tahes, tänu millele sai end loominguliselt välja elada.
Kuidas sinust illustreerija sai?
See on olnud üsna käänuline teekond, kuhu mahuvad lõbusad seiklused, suured küsimärgid ja kindlasti omajagu julgust riske võtta. Õppisin hoopis midagi muud ja töötasin aastaid hoopis teisel erialal, kuni tundsin, et nüüd võiks leida mingi uue suuna. Paraku ei olnud mul õrna aimugi, mida ma veel elus teha võiksin. Kuna tahtsin suurt muutust, siis otsustasin aastaks Uus-Meremaale sõita ja seal rahulikult mõelda. Uues ja ilusas maailmas elamine ja reisimine pani mõtted hoopis teisiti tööle, värskendav kogemus, soovitan julgelt teistelegi. Kuidagi kujunes nii, et värvisin seal ilusaid koloniaalstiilis puitmaju ja lugesin vabadel hetkedel lastekirjanduse klassikat. See viimane tegevus tekitas äratundmise, et võiksin tulevikus illustreerida. Kolasin veel aastakese Austraalias, töötasin näiteks lõbustuspargi tondilossis zombie’na ja karjatasin hõredalt asustatud sisemaal lehmi, lõpuks tulin Eestisse tagasi ja asusin enda uue elu plaani ellu viima. Läksin tööle raamatupoe lastekirjanduse osakonda, lugesin palju lasteraamatuid, uurisin teiste illustraatorite töid ja joonistasin vabadel päevadel sahtlisse. Päris tihti kritseldasin ideid ka poes kassalindile, hiljem said neist värvilised pildid! Harjutasin nii vähemalt paar aastat. Ühel hetkel julgesin esimese joonistamistöö vastu võtta, mis siis, et enda arvates ei olnud ma veel valmis. Üks edukas kirjanik julgustas kunagi, et kuidagi ja kuskilt peab alustama! Nüüdseks on ilmunud minu piltidega juba kaheksa raamatut ja ma loodan, et neid tuleb veel.
Eia Uusi kirjutatud «Seitsme maa ja mere taha» on sinu kaheksas raamat – mis teeb selle sinu jaoks eriliseks?
Olen illustreerinud varasemalt pigem must-valgeid raamatuid ning joonistanud väga suurtes kogustes armsaid ja hirmsaid kolle, vampiire, kummitusi ning kõike muud tumedat. Ja see on mulle väga meeldinud. Värviliste illustratsioonideni jõudsin alles sel aastal. Olen nüüdseks katsetanud erinevaid koloriite ja otsinud seda päris oma värvide maailma. Kui raamatu «Eia seiklus Tondikakul» meeleolude loomiseks valisin üsna maheda ja talviselt summutatud koloriidi, siis raamatus «Seitsme maa ja mere taha» sain ennast täiel määral välja elada – joonistada absoluutse kõike, mida vähegi tahtsin, ja panna värvid plahvatama. Ootasin selle raamatu illustreerimist väga, sest teadsin, et see saab olema väga lõbus ja nii oligi. Ühtlasi arvan, et leidsin läbi selle raamatu need päris oma toonid ja see oli väga äge kohale jõudmise tunne.
/nginx/o/2019/12/17/12817118t1hf8d2.png)
Ja mis laste jaoks?
Laste jaoks on selles raamatus vähemalt kaks väikest lisaväärtust. Üks on lõbus ülesanne leida minu joonistustelt hiiri! Olen neid peitnud päris mitmete piltide sisse, nii et kui loete, paluge lapsel kindlaks teha, kas pildil on kuskil mõni hiireke. Teiseks otsustasime mõned sõnad ja laused suurtähtedes tekstis esile tuua. Usun, et nii saab laps, kellele raamatut ette loetakse, rõõmustada mõne sõna üle, mida ta ise ka juba kokku veerida suudab, ja see teeb koos lugemise mängulisemaks.
Oled sa juba proovinud seda raamatut kellelegi ette lugeda?
Olen küll jah, ühele 6-aastasele tüdrukule. Otsisime koos piltidelt hiiri ja mõned sõnad luges ka tema mulle ette. Väga ilusti kuulas ja lugu meeldis. Huvitav oli see, et tekst andis päris palju võimalusi arutlemisteks. Saime rääkida sellest, millest unistame, miks unistamine oluline on ja kuidas mõni inimene ei oskagi unistada. Kes on vanapagan ja kuidas osa inimesi usub jumalat ja põrgut, teised aga ainult seda, et vihmaussid on olemas, sest neid on nad oma silmaga näinud. Kuidas vanasti kandsid kõrgemast soost naised nii ebamugavaid korsette, et minestasid pidudel, ja miks selliseid kleite üldse kanti. Ja kõige olulisem - mis on tema jaoks õnn, mis minu jaoks ja kuidas igal inimesel on õnnest oma nägemus.
/nginx/o/2019/12/17/12817213t1h89f8.png)
Milline on sinu nägemus õnnest?
Vähem asju, rohkem elamusi. Ja mõnikord tuleb õnne nimel riskida, võib juhtuda, et tasub ära.
Milline on sinu loomeprotsess?
Peale uue raamatuteksti läbi lugemist olen enamasti juba elevil paarist-kolmest lemmikstseenist, mida kindlasti joonistada tahan ja kogu ülejäänud joonistamiskava ehitan nende lemmikpiltide ümber. Võiks ju mõelda, et kogu see illustreerimise protsess on väga boheemlaslik ja inspiratsiooni täis kaos, aga tegelikult ei ole. Süsteemsus aitab mind – teen alati enne raamatu illustreerima asumist väga konkreetse tabeli, kus on kirjas kogu joonistamisplaan. Teen ka joonistamiskalendri, et ma hoomaks, kas selle kõigega on üldse reaalne õigeks ajaks valmis saada. Kui ma saan aru, mis mu plaan on, hakkan tööle. Esialgu pisut aega raisates ja siis mingil hetkel fanaatiliselt – võin mõnda pilti ka kaksteist tundi järjest värvida ja elu elamise ära unustada. Ja ma olen vähemalt praegusel eluperioodil seda tüüpi, kes läheb hommikul kella üheksaks stuudiosse, teeb laua korda ja hakkab tööle, sest enamasti mul lihtsalt ei ole aega mingi loomingulise ilmutuse ootamiseks. Inspiratsioon tuleb töö käigus.
/nginx/o/2019/11/21/12754207t1h9234.jpg)
Kas joonistamise käigus tekivad lemmikpildid?
Jah, mul kujunevad alati välja lemmikpildid ja raamatus «Seitsme maa ja mere taha» on neid päris mitu. Üks lemmikpilt on kindlasti taimenõiast, kelle pikki halle juukseid ehivad lilled ja taimevanikud. Kuna pisut tumedamad teemad on mulle väga sümpaatsed, siis meeldib mulle ka kurbade silmadega vanapagana poeg. Ja pisut idamaine loss, tüdruk hiigelsuurte värviliste seente vahel ja ka väike lõpupilt, kus vaid üks lihtne tareke. Selle raamatu kaanepilt meeldib mulle aga kõige rohkem. Usun, et loominguline vabadus annab parimad töötulemused ja selle raamatu illustreerimisel oli mul vabadust vägagi palju.
Sinu eelmine illustreeritud raamat «Eia seiklus Tondikakul» ilmus paar nädalat tagasi. Selle joonistamist alustasid juba mitu aastat tagasi?
Alustasin tõesti. Anu Aunal oli juba vähemalt kuus aastat tagasi plaan kirjutada raamat Eia seiklustest Tondikakul ja nii ma joonistasingi talle päris ammu mitu illustratsiooni. Tahtsime mõlemad aru saada, milline raamat sellest võiks tulla. Kuna ma ise töötasin sel ajal raamatupoe lastekirjanduse osakonnas ja olin lugenud omajagu lasteraamatuid, siis armusin Tondikaku maailmasse kohe ja olin täiesti veendunud, et just sellist lugu on meil juurde vaja. Selles loos oli nii palju ilusat – kardemonisaiade lõhn, metsloomad, lumevahused metsad, turvalisus, õilsad ideed ja pereväärtused. Kuidagi juhtus aga nii, et film tuli enne. Kui aastaid tagasi joonistades sain ise kogu visuaalse maailma luua, siis nüüd suvel valminud raamatut illustreerides pidin tegema muutusi, et rohkem «Eia jõulud Tondikakul» filmi näinud inimeste ootustele vastu tulla. Mõni pilt on varasemalt joonistatuga väga sarnane, mõni mitte. Näiteks Eia linnakodu kujutasin varem hoopis teisiti, minu nägemuses oli see modernse arhitektuuriga kodu, kus on palju avarust ja riiulitel disainvaaside kollektsioon. Samas Veskimöldre köögi stseen, kus Eia koos koer Lapiga pirukakausi juures seisab, on peaaegu üks ühele samasugune nagu aastaid tagasi joonistasin, tundus kuidagi õige seda pilti mitte muuta.
Mis uus aasta toob?
Loodetavasti mõne põneva illustreerimistöö, mis on argipäevast kõrgemal või väikese maagiaga vürtsitatud. Tunnen, et olen alles mingi retke alguses ja tahan väga seda uut elu maitsta, seega ootan loomingulist vabadust ja piisavalt rutiini, et kõik ideed ellu viia.
***
Nii suured kui väikesed raamatuhuvilised on oodatud Eia Uusi ja Sirly Oderi raamatu «Seitsme maa ja aere taha» esitlusele teisipäeval 17.12 Tallinnas, 17:30 Telliskivis ajakirja Ema klimbimmil!