/nginx/o/2019/12/19/12822345t1hb083.jpg)
Loe Katkendit Tuuli Sepa fantaasiaraamatust «Allikahaldjas», mis põhineb eesti mütoloogial. Raamatu peategelasteks on 12-aastane tüdruk Hõbe ja tema ülimalt innukas ajaloohuviline väikevend Kaaren. Teadlase ja teaduse populariseerijana tuntud Tuul Sepa lasteraamat tutvustab väikestele lugejatele Eesti kultuuripärandit ning teeb seda põnevas ja õpetlikus vormis.
Nad aerutasid tiigi vastaskalda poole, kartulipõllu suunas, kus kaardi järgi asus Põhja-Ameerika. Paadi aerud oli pisikesed ning kohmakad ja kuna kumbki tahtis ühte aeru enda käes hoida, ei liikunud paat just kuigi sujuvalt, vaid kippus koha peal ringe tegema.
«Sa pead pikalt mööda vee pinda tõmbama, mitte aeru nii sügavale torkama,» õiendas Hõbe Kaarnaga. «Ega sa putru ei sega, sa aerutad paati!»
Kaaren üritas kohusetundlikult sirutada aeru paadist nii kaugele kui võimalik. Kui ta parajasti püüdlikult pikka tõmmet tegi, lipsas aer tal korraga käest ning sulpsas tiiki. Poiss libistas ennast kohe üle paadi serva aerule järele. Tema jalad ei puutunud aga mitte vastu mudast tiigipõhja, vaid siledat pinda.
«Hõbe!» ütles ta üllatunult. «Siin on mingi imelik kivi keset tiiki.»
Hõbe piilus üle paadiserva sogasesse tiigivette. Sile pind, mille peal Kaaren seisis, helkis täpselt nende pea kohal kiirgavas keskpäevapäikeses kuldselt.
«Imelik,» ütles Hõbe, «see pole üldse kivi moodi.» Ta hüppas Kaarna juurde vette, paadi serva külge kinnitatud nöörijupist hoolega kinni hoides, et paat minema ei ujuks.
«Mängime, et see on mingi iidne aardepaik! Mängime, et siia on uputatud piraatide varandus!» hüüdis Kaaren elevile minnes.
«Minu meelest pole siin vaja eriti mängidagi,» ütles Hõbe kummalist kivi uurides. «See on ilma mängimatagi ülimalt salapärane.» Ta kobas jalgadega kivi pinda, et selle kujust ja suurusest aimu saada. «Oleks nagu rõngakujuline... Aga siit keskelt läheb üks joon läbi ja siit teine... Rõngas ja rist.»
Ta astus täpselt rõnga keskele, kus ristusid kaks kujundist läbi jooksvat kivitala. Päike paistis talle hetkeks täpselt näkku ja ta sulges silmad, et valgus teda ei pimestaks. Siis astus ta sammu kõrvale ja tegi silmad lahti.
«Hõbe, sa muutusid korraks väga imelikuks,» ütles Kaaren. «Nagu uduseks…» Ta kõhkles. «Mulle tundus vahepeal isegi, et sind ei olnud.»
«Kuidas ei olnud? Ma olin siinsamas,» ütles Hõbe hämmeldunult. «Proovi sina ise siia keskele tulla.»
Kaaren nihkus läbi vee, mis ulatus talle lõuani ning Hõbedale umbes rinnuni, kujundi keskpaika. «Noh, kas ma olen udune?» küsis ta Hõbedalt.
«Ei ole minu meelest,» vastas Hõbe silmi kissitades. «Aga mina panin silmad kinni ja vaatasin päikesesse. Proovi ka.»
Kaaren pööras näo päikese poole ja sulges silmad. Hetkeks vilksatas kohal, kus ta seisis, tema asemel suur must lind. Siis aga liikus pilveserv päikese ette ja Hõbe ei teadnud enam, kas ta oli seda endale ette kujutanud või oli Kaaren ka päriselt korraks kadunud. Hõbe oli ju enne päikesesse vaadanud – ehk olid ta silmad endiselt pimestatud ja petsid teda?
«Noh, kas juhtus midagi?» küsis põnevil Kaaren. «Kas ma muutusin uduks?»
«Võib-olla…» ütles Hõbe kahtlevalt. «Ma nägin nagu mingit musta lindu sinu asemel... Me peame veel katsetama, kui päike jälle pilve tagant välja tuleb.»
Päike oli nüüd aga täielikult pilve taha varjunud. Lapsed tundsid järsku, kuidas imelik kivi nende jalge alt kaduma hakkas. Hetke pärast oli nende varvaste all jälle vaid mudane tiigipõhi. Õde-venda kobasid kivi otsides mööda põhja ringi nii jalgade kui ka aerudega, kuid ei leidnud seda enam.
Hõbe hakkas isegi kõhklema, kas kivi oli seal üldse olnud. Ehk olid nad nii suurde mänguhoogu sattunud, et ei teinud enam päris maailmal ja ettekujutusel vahet. «Võib-olla siin polnudki mingit kivi,» ütles ta Kaarnale ebalevalt. Kuidas sai nende saunatiigis olla kuldne kivi, mille keskel lapsed nähtamatuks muutuvad? See ei olnud üldse loogiline.
«See oli siin, ma tean!» kinnitas Kaaren kangekaelselt. «Ootame, kuni pilv ära läheb. Võib-olla see on selline võlukivi, mille ainult päikesega leiab.»
Nad ronisid tagasi paati ja jäid ärevalt pilve möödumist ootama. Paraku ei tulnud viie minuti pärast välja mitte päike, vaid hoopis vanaema, ja tema näoilme ei olnud üldse päikeseline.