Ühe maffiaperekonna saatus, mis on saanud üleilmseks fenomeniks

Marlon Brando filmis «Ristiisa» («The Godfather», USA 1971; Francis Ford Coppola). Foto: akg-images/akg-images

Ehk tasub enne Mario Puzo «Ristiisa» esmast kättevõtmist või hoopis taasavastamist teha väike ajaloorännak Maffia algupärasse, selgitamaks seda fenomeni ja erinevusi teistest organiseeritud ja professionaalse kuritegevuse sünnilugudest.

Soovitan end lahti raputada eelarvamusest, et maffia on pelgalt organiseeritud kuritegevuse pseudonüüm. Oma professionaalse tegevuse algusaastatest on mind häirinud keskpäraste kurjategijate tembeldamine mafioosodeks ja bensujaama parklas BMW kõrval trehvavat dressipükstes varga- või narkojõuku maffiaks. See kõlab sama labaselt nagu nimetada Trabanti Mercedeseks, kuigi jah, mõlemad autod on ju pärit Saksamaalt.

Mario Puzo «Ristiisa». Foto: Helios

«Ristiisas» kujutatud maffiaperekonna lugu kannab meid Vahemere ühele kaunimale saarele Sitsiiliasse. Miks just sinna? Inglise ühiskonnateadlane ja literaat Frederic Sondern on oma raamatus «Kurjuse vennaskond: Maffia» vägagi ilmekalt kirjeldanud Maffia kui nähtuse teket ajas ja ruumis. Nimelt väidab ta, et see täheühend tuleneb hüüdlausest «Morte alla Francia Italia anela», mis tähendab «Itaalia igatseb Prantsusmaa surma». Tõsine väide, mida tõendab asjaolu, et pikk Prantsuse ülemvõim Sitsiilias oli suuresti vägivaldne, verine ja rahvavaenulik ning sünnitas sitsiillastes viha ja kättemaksusoovi. Vastupanuliikumise näol tekkis arvestatav alternatiiv ja autoriteet anastajate poolt terroriga teostatava ametliku võimu vastu.

Verine sunnijõud ei suutnud panna inimesi kehtestatud reegleid täitma. Selle kõrvale hakkasid tekkima oma tavad, mis lõid vähemalt näilise õigluse lihtsatele inimestele, neid kuulati, nende arvamuse ja õiglustundega arvestati, vähemalt näiliselt. Nii tekkisidki pere- ja hõimkonnad, kes suutsid enda ümber luua alternatiivse maailma oma reeglite, konspiratsioonimeetmete ja sunnijõuga.

Ülimalt olulist väärtust hakkas kandma lojaalsus, kuna selle puudumine ehk reetmine tõi kohe kaasa surma. Selle ennetamiseks oli austuse ja lojaalsuse kõrval hirm karistuse ees. Seda tunnet ei võimendatud, küll aga rõhutati väärtusi, nagu autunne, ühtekuuluvus, vennaarm, perekond. Tihedad veresidemed, vaikimisvanded ja kindel tegutsemine vaid enda kehtestatud reeglite järgi olid need vahendid, mis lõid turvalise keskkonna tekkinud kogukonna ellujäämiseks okupatsiooni tingimustes. Keelatud oli pöördumine ametliku võimu poole, ühtlasi võeti endalt igasugused kohustused selle võimu ees.

Prantsuse ülemvõimu kadumine tõi kaasa pöördumatud muutused. Võim oli taas «omade käes», kuid väljaspool seadust elamise vilju nautinud Maffiaperekonnad olid sunnitud minema kaitsepositsiooni ka uue «omariikluse» suhtes. Uued seadused ja normid mõjusid enamikule ühiskonnast usaldusväärsemana kui Maffia tavad ja reeglid. Säilitamaks varivõimu, muutis Maffia kaitsetaktikat ja asus aktiivselt oma teenust pakkuma ka senisest kogukonnast väljapoole. Sellega kaasnes hirmu ja vägivalla võidukäik, kuid huvitaval kombel kindlustas see ikkagi Maffia hea maine vennaskonnast välja jäänud ühiskonnaliikmete jaoks.

Mario Puzo «Ristiisa» ei õigusta, ei süüdista, vaid talle omapärase neutraalsusega paneb meid põnevusega jälgima seda kaasahaaravat Sitsiiliast väljarännanud Maffiaperekonna saatust kaugel Ameerikas. Kas kohaneda ise või kohandada keskkonda, selles on küsimus.