Üks neljakümnendate lõppu tuhisev paar tegi keskeakriisi ettekäändel tööga lõpparve, pakkis seljakoti ja suundus täitma oma ammust unistust – reisida terve aasta. Sihtkohaks valisid nad Aasia, ärasõiduajaks kuraditosinareede, eelarveks 60 eurot päevas. Mida nad oma teekonnal nägid ja kogesid, saab lugeda uuest rohkete fotodega illustreeritud raamatust «Keskeakruiis. Elu parim aasta». Loe raamatust katkendit ja vaata pildigaleriid!
«Mõte, et keegi raiskab mitu päeva kõndimisele, kuigi tal oleks raha transpordi jaoks, ei mahu siin pähe»
Myanmar ehk Birma
«Miks nad Inle äärde jala lähevad?»
Meie ööbussi roolis istuva noore mehe vemmeldav veri on ilmselt mingite droogide abil aeglasemalt voolama pandud, teen järelduse, kui juht ei kihutagi pooltühjal teel nagu ogar teismeline. Jõuame Yangonist ilma äkkpidurduste, allaaetud lehmade ja iivelduseta Shani osariigi mägilinnakesse Kalaw’sse kell neli hommikul. Troopilisest kliimast ei ole 1,3 kilomeetri kõrgusel sel kellaajal enam mälestustki. Õnneks ei pea me lõunani oma öömaja ukse taga lõdisema, vaid pääseme tänu lahkele omanikule kohe linade vahele võdisema. Ei hakka keegi siin ainult jahedate ööde pärast ahju või keskkütet ehitama, olgugi et plusskraade on vahel vaid neli, kui päeval päike jälle nahavahe kuumaks kütab. Kohalikud jätavad ööseks villase mütsi pähe ja kampsuni selga ning poevad mitme teki alla.
Kalaw asub 50 kilomeetri kaugusel kuulsast Inle järvest. Paras kolmepäevane jalutuskäik mööda kohalikke künkaid. Selleks me siia tulimegi. Tellin matka, aga Ahtot tabab ootamatult terviserike. Kurja juureks osutuvad kuivatatud banaanid, mis me bussireisi ajal teepealsest poest ostsime. Mina pääsen kerge kõhuhädaga, aga Ahto hakkab igas mõttes keema ja on sunnitud voodisse jääma. Õnneks paraneb ta pooleteise päevaga ja vahetan kolmepäevase matka kahepäevase vastu.
Selline manööver tähendab, et meid viiakse esimese matkapäeva hommikul autoga teise matkapäeva alguspunkti, «mööda raja kõige raskemast lõigust», nagu ütleb lohutuseks giid Sounar. Meil on kõvasti vedanud, kahepäevasel retkel teisi turiste pole ja giid on ainult meie päralt, nii nagu ka kokk, kes peatuskohtades süüa valmistab. Tema viiakse oma moonaga kohale siiski maanteid mööda.
«Sauna,» hääldab giid meile oma nime ja hakkab siis seletama, mida «sauna» tähendab. Kuulame teda lõbustatult.
Sounar osutubki parajaks naljaninaks. «Ma õppisin ülikoolis humoroloogiat,» tutvustab ta end. «Rahvuselt olen aga nepallane.»
Viimane on tõsi ja paistab välja ka veidi teistsugustest näojoontest. Tema perekonna saatus on olnud kirju nagu lapitekk.
/nginx/o/2019/12/20/12824121t1h21f3.jpg)
«Vanaisa sattus Nepalist Birmasse koloniaalajal, kui oli brittide teenistuses,» jutustab Sounar. «Mu ema-isa olid Kalaw’s maaharijad. Kehvad ajad sundisid neid kodust lahkuma, et ühes Birma kullakaevanduses raha teenida. Kui nad kaks aastat hiljem koduteele asusid, jäid nad teeröövlite rünnakus kogu raskelt teenitud rahast ilma. Tulid tagasi tühjade kätega ja pidid otsast alustama.»
Kui sõjavägi riigis võimu haaras, võttis see pikema jututa endale suure osa perekonna maast Kalaw’s. Visad vanemad suutsid lastele siiski hea hariduse anda. Sounar on lõpetanud ülikoolis ajaloo eriala ja ka ise mitu korda nullist alustanud, sest erialast tööd pole saadaval olnud. Giidiamet sobib talle nagu valatult, kuigi on hooajaline. Ülejäänud ajal toimetab ta pere toitlustusäris ja tegeleb võimalusel fotograafiaga. Ning loeb meeletult palju, nii et jututeemadest meil puudu ei tule.
«See on üsna uus rada,» kirjeldab Sounar meie kõrval astudes. «Püüame oma ettevõttes regulaarselt uusi marsruute leida, et ei tekiks «turistiteid». Samuti ei kasuta me külades peatumiseks liiga kaua sama öömaja, et pered ei hakkaks turismiärist sõltuma ja säilitaksid ka teised sissetulekuallikad.»
Piirkonnas, kus me matkame, elavad paoo rahvusest inimesed. Birma suuruselt seitsmes etniline grupp on legendi järgi saanud alguse naisdraakoni ja šamaani ühendusest. Šamaan jättis selles loos oma pruudi maha, kui sai ehmatusega aru, et tegu polegi inimesega. Pruut oli aga munaootel. Ta tõi neid ilmale kaks, välja koorunud prints ja printsess panid aluse paoode kuningriigile.
«Need siin on mässajate külad,» räägib Sounar. Paood võitlesid ümberkaudsed alad välja, kui riik lubas maad, aga riigi ümber pööranud sõjavägi lubaduse tagasi võttis. Kokkuleppele jõuti alles pärast lahinguid.
Läbi külade ja põldude jalutades jääb mulje, et kogu paoo rahva eluraskus lasub naiste õlgadel. Turbaniks keerutatud rätikud peas, laotavad nad peenrale tšillit kuivama, koristavad põllul vilja, sõidavad härjavankriga, tassivad kive, puid, lapsi ja veeämbreid, sõeluvad lupja, kaevavad maad, toidavad loomi. Mida teevad mehed? Näputööd. Istuvad kambakesi maas ja punuvad bambusest laastukorve. Ehk on see ainus töö, mille eest reaalset raha õnnestub teenida?
Kahe päeva jooksul jääb meie teele umbes seitse küla. Kui ei aimaks, milliseid aegu siin on üle elatud, milliste muredega silmitsi seistud ja ikka veel seistakse, võiks elu neis külades pidada suureks pastoraalseks idülliks. Paraku on just Shani osariik, kus ka paoo rahvas elab, Birma põhiline narkopõld. Nüüd on sellest saanud ka labor, sest oopiumi ja heroiini kõrvale on tunginud jõuliselt metamfetamiin. Selle hiiglaslikud kogused valmivad ja valguvad Aasia teistesse riikidesse Shani põhjapoolsetelt aladelt, Hiina piiri äärest.
Inimesed külades on veidi häbelikud, aga väga sõbralikud. Ühe küla peretütrele on Sounar lubanud eelmisel retkel, et astub peatselt läbi.
«Kas tahate näha, kuidas siin elatakse? Lähme külla!» pakub ta nüüd.
Meid pole vaja sekunditki veenda. Kohale jõudes selgub, et peretütar on just sel päeval ära sõitnud, aga tema vanemad paluvad meil ikkagi sisse tulla.
«Ma lähen teen midagi süüa,» muretseb pereema, et on toonud lauale, õigemini põrandale meie ette vaid teed ja suupisteid.
Selgitame kätega vehkides, et meie ihukokk just äsja lõpetas meie mõõdutundetu nuumamise, aga veel mitu korda vaevab prouat mure, et kaugetele külalistele jääb korralik söök pakkumata.
Pere elamine on lihtne. Ülemisel korrusel, kus me vaiba peal istume, nii elatakse kui ka magatakse. Ilma akendeta seinad on kokku klopsitud laineplekist, suurte vahede tõttu seina ja katuse vahel ei pea need sooja ega kohati tuultki. Vähemalt on elamine vihmakindel. Õõtsuvad bambuspõrandad on kaetud osaliselt vaibaga, peale magamiseks maha laotatud madratsi pole toas ühtki mööblieset. See-eest on suure ruumi ühes otsas altar.
Rüüpame teed. Perepea ja Sounar tõmbavad vahetpidamata sigarette ning Sounar tõlgib meie ja meie võõrustajate vestlust, nii palju kui ta paoo keelest aru saab.
48aastane Daw Htow on sünnitanud kümme last, üheksa on elus ja osa käib veel koolis.
«Ma teen kogu aeg kodus süüa,» kirjeldab ta oma päevi ja hakkab siis naerma. «Ma ei tea isegi seda, kus meie praegune põllumaa asub. Seda harivad nüüd ainult lapsed.»
Saame teada, et külas tehakse kaupa naturaalmajanduse korras: kui keegi tuleb tarbeesemeid müüma, tasutakse selle eest näiteks riisiga.
«Tomatid on nii odavaks muutunud, et nende transport turule maksis viimati rohkem, kui me müügist tulu saime,» jutustab peremees Oo Bae.
Mõlemad uurivad palju ka meie kohta ja on kurvad, et tõlgi abita rääkida ei oska, kuid liigutavalt rõõmsad ja tänulikud, et nii kauged külalised neid visiidiga austavad.
«Kui nad nii kaugelt lennukiga tulid, miks nad siis Inle äärde jala lähevad?» küsib Oo Bae meie giidi käest hämmeldunult. Selle peale naerame kõik kolmekesi. Mõte, et keegi raiskab mitu päeva kõndimisele, kuigi tal oleks raha transpordi jaoks, ei mahu siin pähe.
Külast veidi maad edasi jääb meie teele klooster. Pügatud peadega poisid on oma tumepunaste rüüde sabad vöö vahele sidunud ja mängivad kloostri hoovis jalgpalli. Sounar ja Ahto löövad nendega kampa, peagi õpetab Sounar poisse juba pea peal seisma ja kätel kõndima.
«Ma olin kunagi joogaõpetaja,» selgitab ta.
Iga Birma mees astub kloostri liikmeks kaks korda elu jooksul: enne 20aastaseks saamist noviitsina ja pärast 20. eluaastat mungana. Olevat isegi ütlus: «Et saada meheks, pead enne saama mungaks.» Et saada mungaks, pead aga enne hakkama noviitsiks. See auväärne traditsioon ulatub 2500 aasta taha, kui Buddha lubas oma seitsmeaastasel pojal, prints Rahulal enda jälgedes astuda.
Poiste aeg kloostris – alates nädalast kuu või aastateni, nagu keegi ise soovib – tähendab vaese külapere jaoks ka kergendust: laps saab tasuta haridust ja sel ajal on kodus üks suu vähem toita. Lisaks sõlmitakse siin tugevaid suhteid edaspidiseks eluks.
«Noviits ma olin, aga mungaks pole veel jõudnud hakata. Eks see seisab ees,» selgitab veidi üle kolmekümnene Sounar, kui uurime tema religioosse karjääri kohta. Kaua ta mungana ilmselt teenida ei saa, kodus ootavad naine ja väike laps.
Maastikud vahelduvad meie ümber kiiresti. Kord jalutame justkui Toscana küngaste vahel, pool tundi hiljem aga kõnnumaal, seejärel laiuvad meie ümber koduse ilmega nisupõllud.
Üsna täpselt pärast seda, kui päike on horisondi taha pugenud, jõuame tillukesse külla, kus asub meie öömaja. Pererahvas on siin võõrastega juba harjunud, ei tee meist suurt väljagi, ainult naeratab ja noogutab viisakalt. Elutoa nurgas lõbustavad lapsed end mobiiltelefonist filmi vaadates.
Selle pere elujärg on päevasel külastusel nähtust märksa parem. Majal on klaasitud aknad ja me saame teisel korrusel koguni omaette toa. Siin pole küll muud kui putukate eest kaitsev võrgust telk, sees magamisasemeks tehtud madrats, aga ega meil rohkem ju vaja olegi.
Kokk on pere köögis juba õhtusöögi valmis teinud. Laud on nagu äke, raske on kujutleda, et Ahtoga poolegi sellest ära suudame süüa. Ei suudagi, pistame kõigepealt pintslisse hõrgu avokaadosalati ja suurema osa puuviljadest – neid on kokku kümme eri sorti –, alles seejärel võtame ette köögiviljad, lihakarrid, riisi ja nuudliroad.
«Palun tulge koos meiega sööma,» kutsume oma giidi ja kokka. Nad keelduvad viisakalt, reeglid ilmselt ei luba. Pärast sööki istub Sounar aga meelsasti meie seltsi ja saame talle lõpuks ometi esitada küsimusi kõige tundlikuma teema kohta siin riigis – poliitika.
«Need asjad pole nii mustvalged, nagu välismeedia laseb paista,» kinnitab ta. «Lääne ajakirjanike liikumisvabadus on siin piiratud ja eri huvigrupid söödavad neile ette erinevat infot.»
Sounar näeb suurt probleemi inimeste harimatuses ja huvipuuduses, aga ka kohaliku meedia tsenseerituses.
«Inimestega on siin lihtne manipuleerida ja seda sageli tehaksegi. Näiteks Rakhine’i osariigis tegutsevat Arakani rohingjade päästearmeed juhivad Pakistanist ja Saudi Araabiast pärit mehed.»
Rohingjasid tõesti diskrimineeritakse, neilt võeti isegi kodakondsus ära, aga see grupeering kasutab terroristlikke võtteid ja välistoetust ning provotseerib vägivalda vägivallaga. Nad värbavad lihtsaid külaelanikke oma huvides taplema, mistõttu on ka rahumeelsed elanikud sunnitud kodudest põgenema. Tagajärjeks on seegi, et budistide enamusel on tekkinud «vägivaldsete» moslemite suhtes laialdaselt negatiivne hoiak, kirjeldab Sounar.
Teisalt sõjaväele, kelle käes on põhiseaduse järgi 25 protsenti parlamendi kohtadest ja võtmepositsioonid valitsuses, selline segadus sobib – see aitab vähendada The Lady ehk Aung San Suu Kyi šansse järgmistel valimistel.
«Praegu on ta rahva seas populaarne ja minu meelest inimeste heaolu suurendamiseks ka palju ära teinud,» tunnustab Sounar. Ka meie näeme nii mitmeski kodus ja kontoris seintel raamituna The Lady pilte.
Kell kümme poeb pererahvas oma madratsitele vatiteki alla, kampsunid seljas ja villased mütsid peas. Tõmban igaks juhuks endalegi mütsi pähe. Kui me pool seitse ärkame ja välja «hügieeniplokki» läheme külastama, istuvad paljud kohalikud juba lõkete ümber, soendavad käsi ja rüüpavad kuuma teed. Pesta saab siin õues kaevu ääres, millele on osaliselt plank ümber klopsitud. Veidi eemal asuv kükk-käimla kujutab kolme seina, millele tuleb privaatsust soovides ise suur plaat ette tõsta. Kargel hommikul pole pärast sellist äratust kofeiini vajagi.
Maad katab veel uduvaip, kui me pärast hommikusööki uuesti teele asume. See on matkamiseks parim aeg. Päikesekiired pressivad läbi vine, muutes põllulapid ja metsatukad nõiduslikuks muinasjutumaaks. Veidi hiljem alustame laskumist, kõrval sügav org ja teisel pool uhke mäeahelik, kuni jõuame põldudega lauskmaale täis leekkollaseid päevalilli ja tuules kiikuvaid suhkrurooõisi.
Suhkruroogu kasvab kõikjal, see on siinse piirkonna kõige levinum põllukultuur. Meie teele jääb väike vabaõhu-suhkruvabrik ja põikame vaatama, kuidas magus toodang valmib.
Kõigepealt pressitakse kahe suure ja raske metalltrumli vahel suhkruroost mahl välja. Siis köetakse kuivatatud suhkruroojääkidega kuumaks pikk ja madal viie hiigelkatlaga tellisahi. Tagumisse, kõige jahedamasse katlasse valatakse kuumenema värske suhkruroomahl. Eelviimases eraldatakse sellest üleliigseid kemikaale, esimeses ja teises keedetakse mahlast koos vahuga välja mustus ja liigne vedelik. Keskmises katlas tekib järele jäänud vedelikust paks karamell. Sel lastakse jahtudes plaatideks kõvastuda ja pakitakse siis ära.
Perenaine toob meile lahkelt teed ja pakub kõrvale karamelli mekkida. See maitseb nagu lapsepõlv, meenutab lehmakommi ja sulab suus. Mitte valge surm, vaid hõrk kuld!
Tund hiljem jõuame juba Inle järve äärde.