iDeal kampaania

Ühe noore mehe pikk ja käänuline tee lunastuse poole

William Somerset Maugham, 1925.

FOTO: akg-images/Scanpix

Sel aastal möödus ilus ümmargune number Maughami ühe tähelepanuväärseima ja väidetavalt 20. sajandi ühe suurima müügieduga romaani «Vahe tera» ilmumisest. Maugham kirjutas selle Teise maailmasõja lõpuaastail Chicagos, olles 70-aastasena ilmselt elu parimas intellektuaalses vormis, esmatrükk ilmus täpselt 75 aastat tagasi, 1944. Romaani «Vahe tera» on siiani eesti keeles välja antud kolm korda kolme erineva kirjastuse poolt – kõigepealt välis-Eesti kirjastus Orto (1956), siis Hans Luige kirjastus Kuldsulg (1994) ja aastal 2004 Canopus.

AMBITSIOONIKAS JA TUNNETUSLIKULT SÜGAV

Andsin «Vahe tera» välja täpselt 15 aastat tagasi – aastal 2004 oma 50. sünnipäevaks. Olin seda raamatut ennegi palju kordi lugenud, kuid seal on üks huvitav koht India-peatükis, mis tundus mulle tol hetkel eriliselt kõnekas. Üks India minister, olles saanud 50-aastaseks, otsustas kogu oma varanduse, mis pehmelt öeldes oli märkimisväärne, laiali jagada ning ennast Jumalale pühendades kerjusmungana rändama minna. Ja huvitav oli sealjuures eriti see, et mitte keegi tema lähikondlastest ei imestanud selle üle ega püüdnud teda ümber veenda ega takistada, seda peeti täiesti loomulikuks teoks. Tahtsin väga sellest raamatust oma juubelil rääkida ja selle üle arutleda, ning selleks tuli ta muidugi kõigepealt ka uuesti välja anda. Praegu tundub mulle jälle, et see raamat kõnetab mind väga sügavalt, oma meelest avastasin sealt jälle midagi erilist ja varjatut, mida ma varem ei tabanud, mis on kõrvalseisjate jaoks oskuslikult looriga kaetud, mis asub kui keerd-trepi kõrgemate käänakute taga, kuhu allpool olijate pilk ei küüni.

«Vahe tera» on viimane Maughami nn suurtest romaanidest, kindlasti kõige ambitsioonikam ja tunnetuslikult kõige sügavam, heites muu hulgas valgust idamaise müstitsismi põhjatutesse sügavustesse. Nimetatud romaanis toimub materiaalse ja mittemateriaalse maailma kokkupõrge eriti mastaapsel ja dramaatilisel kujul.

TEGELASKUJUD KUI TÄHTEDE PARAAD

Larry Darrell on noor ameeriklasest idealist, kes otsib Absoluuti. Ta võitles Esimeses maailmasõjas lendurina, jäädes küll ellu, kuid olles sunnitud edasi elama painega, kuidas tema parim sõber hukkus teda päästes. See kohutav mälestus otsekui ootab lunastamist. Larry otsingute odüsseia toob mängu mitmeid Maughami briljantsemaid tegelaskujusid, nagu näiteks tema kihlatu Isabel, kes peab valima armastuse ja rikkuse vahel ning viimase onu Elliott Templeton – tüüpiline välismaal elav ameeriklasest snoob, esimesel pilgul küll omakasu peal väljas olev, ennasttäis tõusik, kuid samal ajal ka suuremeelne, hea südamega härrasmees, kes liikus Euroopa parimas seltskonnas, sõpradeks printsid, vürstid ja kuningannad.

Ja milline kõrvaltegelaste galerii ning nendega seotud vähemalt novellimõõtu lood – poolakast valemängur Kosti, ennast maalikunstnikest armukeste kulul elatav ning samal ajal nende tehnikat õppides omaenda kunstnikukarjääriks valmistuv Suzanne Rovier, Larry noorpõlvesõbratar ja -armastus Sophie Macdonald, kellele sai saatuslikuks pudel subrovkat... Üks olulisematest tegelastest romaani lehekülgedel on Maugham ise. Tema eesnime küll kusagil ei mainita, teiste jaoks on ta ikka «Mr Maugham, edukas kirjanik».

Olen mõelnud, et need kolm keskset meestegelast – Larry, Elliott Templeton ja Mr Maugham – on kui Maugham ise kolme erineva vaatenurga alt.

LIHTNE ARMUKOLMNURK ON SEDA ÜKSNES ESMAPILGUL

W. S. Maugham «Vahe tera».

FOTO: Canopus

Larry ja tema parim sõber Gray Maturin, kelle isa on miljonär, on mõlemad armunud võluvasse Isabeli, Ellioti õetütresse. Nii algab näiliselt lihtne faabula, kerides endale loo edenedes juurde üha uusi kihte.

Larry ei suuda painavate sõjamälestuste survel endale argises üksnes rahast hoolivas ja üha enam vaimsetest väärtustest eemalduvas maailmas kuidagi rakendust leida ning kavatseb minna Indiasse vaimsele rännakule.

Katkend Larry ja Isabeli vestlusest, kui Larryl on tekkinud mõte jätta kasutamata ülimalt tulus tööpakkumine ning Indiasse rändama minna:

«Ma ei saa enam tagasi minna. Olen just lävele jõudnud. Ma näen hiiglaslikke vaimuvälju enda ees laiuvat, nad kutsuvad mind, ja ma tahan nad läbi rännata.»

«Mida sa sealt leida loodad?»

«Vastuseid oma küsimustele.» Larry heitis talle narriva pilgu, ja poleks Isabel teda nii hästi tundnud, oleks ta kergesti võinud arvata, et kogu Larry jutt on nali. «Ma tahan jõuda otsusele, kas Jumal on olemas või mitte. Ma tahan teada, mispärast eksisteerib kurjus. Ma tahan teada, kas mu hing on surematu või tähendab mu surm lõppu.»

Isabelil pidi hing kurku kinni jääma.

Ja teisal:

«Ma sooviksin, et suudaksin sind veenda, kui palju rikkam on elu, mida sulle enda kõrval pakun, elust, mille poole sa ise püüdled. Ma sooviksin, et suudaksin sind veenda, kui erutav on vaimuelu ja kui rikkalikud on ta kogemused. Sel elul puuduvad piirid. See on õnnelik elu. Ainult ühte asja võib sellega võrrelda, see on, kui oled päris üksinda üleval õhus, lendad ikka üles, üles ja tunned, et lõpmatus ümbritseb sind. Piirideta ruum joovastab sind. Tunned endas säärast juubeldust ja rõõmu, et sa ei vahetaks seda ka kogu maailma au ja hiilguse vastu.»

Ja Larry lähebki Indiasse.

Maugham ise rändas Indias 1930. aastate lõpus. Millal täpselt, selle kohta on kummalisel kombel erinevad andmed. Raamatus «Points of View», mille esmatrükk ilmus 1958. aastal, peatükis «The Saint» kirjutab Maugham, et saabus Indiasse 1936. aastal, «Ühe kirjaniku päevaraamatus» aga, et 1938. aastal. Indiast saadetud kirjade põhjal on tema biograafid siiski arvamusel, et kirjanik saabus laevaga Bombaysse jaanuari algul 1938 ja jäi sinna umbes kolmeks kuuks. Kuivõrd suures ulatuses peegeldub 6. peatükis Maughami enda poolt Indias läbielatu, on muidugi võimatu öelda, kindel on vaid see, et ta külastas kõiki neid paiku mis Larrygi ja elas mõnda aega ka ašramis. Samuti on teada, et esmakohtumisel Swamiga olevat Maugham suurest närvipingest minestanud.

TÄHENDUSRIKAS 6. PEATÜKK

William Somerset Maugham, 1935.

FOTO: Rights Managed/Mary Evans / Yevonde Portrait A/ Scanpix

Raamatu 6. peatükk, mis on suures osas pühendatud peategelase Larry rännakule Indias, mõtisklustele ja süvenemisele budismi ja hinduismi filosoofiasse, algab intrigeerivalt. Maugham kirjutab eessõnas 6. peatükile, et peab oma kohuseks lugejat hoiatada – ta võib väga hästi raamatu käesolevast osast üle hüpata, kaotamata sellega jutulõnga, kuna see osa ei ole midagi muud kui vaid ümberjutustus ühest vestlusest Larryga, ühest väga pikast, kogu öö kestnud vestlusest. Siiski lisas ta, et kui seda vestlust poleks aset leidnud, ei oleks ta, võib-olla kunagi seda raamatut ka kirjutanud.

Teel Indiasse laevas kohatud Swami soovitab Larryl kindlasti külastada Elephanta maa-alust linna. Nii ta tegigi ja oli silmitsemas parajasti seal olevat kuulsat kolme peaga kuju, kui kuulis tuttava Swami häält oma selja taga: «Brahma, Looja,» ütles ta «Višnu, Hoidja, ning Šiva, Hävitaja. Kolm vältimatu realiteedi väljendust.»

«Kardan, et ma ei mõista teid täielikult,» ütles Larry.

«See ei üllata mind põrmugi,» vastas Swami, väike naeratus mänglemas huultel ning silmis, just nagu teeks ta teise kulul nalja. «Jumal, keda me täielikult mõista suudame, pole enam Jumal. Kes küll suudaks sõnadega seletada Igavikku?»

Sellest piisas, Larry jäi Indiasse kolmeks pikaks aastaks...

Ja veel üks huvitav detail... sellest romaanist on vändatud päris mitu filmiversiooni, ühes neist (1984) on koht, kus Larry, töötades lühiajaliselt Sileesia kivisöekaevanduses koos aristokraatlikku päritolu Poola armee kunagise ohvitseri, nüüdse valemänguri Kostiga, satub vestlema temaga kirjandusest. «Kas sa «Upanishade» oled lugenud?» küsib Kosti. «Pole sellest kuulnudki,» vastas Larry. «Siis ei tea sa ju midagi!» tuli selle peale. Raamatus aga seda kohta ei ole... Larry ja Kosti vestlevad küll tihti kirjandusest, kuid «Upanishade» ei mainita sõnagagi.

Ka mina polnud «Upanishadidest» kuulnudki, kui esimest korda seda raamatut lugesin, see oli vist küll oma kolmkümmend aastat tagasi. Nüüd muidugi tean, et need on Vana-India filosoofilised tekstid, kus kajastub tõeliste teadmiste otsimine. Ka romaani pealkiri tuleb «Katha Upanishadide» värsi tõlkest: Üle vaheda tera on raske astuda, samuti on tarkade ütluse kohaselt raske tee lunastuseni. «Upanishadid» on üles ehitatud küsimuste ja vastuste vormis, õpilane küsib ja õpetaja vastab. Kui õpilane ei küsi, siis õpetaja vaikib. Selles kajastub iidne Idamaade filosoofia – kui õpilane on valmis, siis õpetaja ootab teda. See raamat kirjeldabki ühe noore mehe teed lunastuseni. Rasket teed... Kas olete valmis seda lugema?

Tagasi üles