Loe katkendit krimiromaanist «Särav noor surnu»

Kirjanik Jessica Fellowes. Foto: Shutterstock

«Mitfordide mõrvalood. Särav noor surnu» on teine raamat Jessica Fellowesi krimiromaanide sarjast, mille tegevustik on tihedalt põimunud paljulapselise Mitfordide aadliperekonna elukäiguga kahe ilmasõja vahelisel ajal. Mitfordide lapsehoidjal Louisa Cannonil tuleb taas kord leida vastused mõrvajuhtumis, mis kõigi arvates on juba lahendatud. Loe raamatust katkendit!

Tol õhtul nägi plaan ette pidulikku einet leedi Curtise, Adriani ja Charlotte’i ema majas. Nancy oli kohanud Adriani tänu Sebastianile möödunud suvel Oxfordis, nädalal, mil peeti iga-aastaseid kaheksapaatide regatte – see oli ainus aeg aastas, mil naissoost külalised võisid osaleda õhtusöögil ülikooli kollaste kivimüüride vahel. Ta oli ainult mõned kuud varem hakanud ukulelet mängima ja kinnitas Louisale, et sealsetele meestele mõjus see lausa peibutusloitsuna, nagu oleks ta maotaltsutaja Marrakechis.

Kutsunud Pamela välistrepilt tuppa, astusid nad kolmekesi halli. Toatüdruk oli silmapiirilt kadunud, aga ülalt imbus allapoole grammo­fonilt kostvat džässmuusikat.

«Kas sa pead tõesti kaasa tulema?» sosistas Pamela Louisale, kui nad ettevaatlikult mööda kitsast trepikäiku üles ronisid, vanem õde teed juhatamas. «Ma olen ju ometi Nancyga koos.»

Jessica Fellowes «Mitfordide mõrvalood. Särav noor surnu». Foto: Kirjastus Varrak

«Ma lubasin leedi Redesdale’ile,» tuletas Louisa meelde. Tal oli oma kasvandikust üksjagu kahju, sest oli kuulnud, kuidas too varem vannitoas nuuksus, enne kui sealt viimaks välja tuli, seelikuvärvli küljest lahti hargnenud nööp peos. Pamela ei öelnud midagi, vaid ulatas selle Louisale, kes samamoodi sõnagi lausumata tõi nõela ja niidi ning õmbles selle õrnalt luksuva tüdruku ees seistes seeliku külge tagasi.

Sel ajal kui nad kolmekesi trepist üles ronisid, püüdis Louisa end eesseisvaks ette valmistada. See, et ta oli Nancy sõpru Asthallis vilksamisi näinud, polnud samaväärne võimalusega kohata neid nende loomulikus keskkonnas, kus neil on vabadus järgida uue ajastu kombeid. Tuppa astumine tundus sukeldumisena Tatleri seltskonnaelu lehekülgedele, ainult et kõik oli värviline. Louisal läks hetk aega, enne kui ta silmad virvarriga kohanesid – seal oli lähestikku koos terve hulk noori mehi ja naisi, kelle näojooni ühtaegu pehmendasid ja tõstsid esile hubisev kaminatuli ning siia-sinna paigutatud värvilised Tiffany lambivarjud. Tema pilk tabas üksikasju: punase huulepulga jälg tühjal klaasil, pikkades suitsupitsides hõõguvad sigaretid, mis ähvardasid kõrvetada iga lähedalseisja juukseid, peapaelad, mille küljest rippusid alla uhked suled, ning uljalt lillad sokid, mis paistsid välja, kui mõni mees istudes jala üle põlve viskas. Pamela oli kadunud rahva keskele nagu Joonas vaala kõhtu, niisiis otsis Louisa endale seina ääres istekoha, kust tal oli võimalik oma kasvandikul ja Nancy sõpradel silma peal hoida.

Suure kamina ees, sõrmeotsad tasakaalu hoidmiseks kaminasimsil, seisis Adrian, viskiklaas täitmiseks välja sirutatud, kuid samas eirates muretult noormeest, kes talle viskit juurde valas. Louisa teadis teda nii Nancy kirjelduse kui ka ajalehefotode järgi, tavaliselt mõne skandaalse pealkirja all, mis kajastas «säravate noorte inimeste» pööraseid tegusid. Tema kõlav hääl mõjus jahmatavalt – see justkui ei sobinud ta keha juurde, mis oli vilajas nagu nastikul. Juuksepumat, mida ta kasutanud oli, ei suutnud tema tumedaid lokkis juukseid täielikult taltsutada, ja kuigi tema helesinised silmad paistsid klaasistunud, puurisid need tähelepanelikult Nancy dekolteed, kui too lähemale astus. Mehe kikilips oli lahti harutatud ja tema särgi rinnaesisel oli märg plekk, sest ta oli oma klaasiga hooletult ümber käinud. Louisa teadis, et Adriani peeti võtmetegelaseks – kui tema tuleb Pamela peole, on ta just see doominokivi, mis paneb järgemööda ka kõiki teisi kutset vastu võtma.

«Kelle sa mulle täna tõid, mu armas?» küsis Adrian, pöördudes küll Nancy poole, aga vaadates otsa tema nooremale õele. «Ta näeb välja nagu ohvritall, vaene kullake.» Ta naeris ja rüüpas oma klaasi tühjaks.

«See on Pamela,» vastas Nancy. «Ta on alles seitseteist, nii et ta ongi alles talleke. Vaata, et sa temaga kenasti käitud, A.» Louisa mõistis, et pilk, mille Nancy mehele saatis, ütles täpselt vastupidist.

Pamela sirutas käe ette ja ütles nii täiskasvanulikul toonil, kui suutis: «Kuidas käsi käib, härra Curtis?», mis pani viimase üksnes naerust möirgama.

«Kui vanamoodne,» ütles ta tütarlapse kätt hooga eemale pühkides. «Meie ei räägi niimoodi, mu kullake. Kutsu mind Adrianiks. Mida me sulle juua võime pakkuda?» Ta pööras ümber, et viskipudelit hoidvale mehele õlale koputada, aga teda katkestas pahane häälitsus, mille tõi kuuldavale lähedalasuval toolil istuv naine. Tolle lokid moodustasid märksa käharama pahmaka, sest neil oli lastud pikaks ja kahuseks kasvada, ning kuigi ta silmad olid pruunid, mitte sinised, sarnanes ta Adrianiga tänu samasugustele pahuralt pruntis huultele. Ka naine oli kõhn ja tema kõrged põsesarnad andsid tunnistust suguvõsa sajandite­pikkustest pingutustest, et oma aadliverd puhtana hoida.

«Palun ärge tehke minu vennast välja,» ütles ta, «ta on igavene tüütus ja tõesti liiga ebaviisakas. Mina olen muuseas Charlotte.»

«Mina olen Pamela.» Ta ei öelnud rohkem midagi, vaid seisis vaikides. Kui mõned Prantsusmaal veedetud kuud välja arvata, oli Pamela veetnud kogu oma elu lastetoas venna ja õdede või Nanny ja Louisa seltsis. See siin oli tema jaoks tundmatu territoorium.

«Tule istu siia,» ütles Charlotte end toolilt püsti ajades, napsas kandikult kaks joogiklaasi ja ulatas teise neist Pamelale. Pamela võttis Charlotte’i käest joogi vastu, tänas ja rüüpas, kuid ajas selle kohemaid kurku, ning kui ta käeseljaga suud pühkis, määris laiali kogu huulevärvi, mille taksos nii uljalt peale oli pannud.

«Oh jeerum küll!» hüüatas ta ja see väljend pani Charlotte’i itsitama.

«Sa oled nii armas,» ütles Charlotte. «Tule siia, mul on taskurätik, katsume sind puhtaks teha. Aga sa pead tunnistama, et see oli ju päris naljakas.»

Pamela noogutas kergendatult ja kihistas ka ise naerda.

Kuid enne kui Charlotte oli Pamela lõua puhastamise lõpetanud, peatus ta hetkeks ja põrnitses Nancyt. Louisa märkas, et too keeras parasjagu kaminasimsil seisvat messingist kella. «Kas see jäi seisma?» küsis Charlotte.

Nancy peatus ja pilgutas talle liialdades silma. «Peokellaaeg,» ütles ta. «Ma keeran alati kellad pool tundi tagasi, et meile natuke rohkem aega anda.»