/nginx/o/2014/07/30/3243691t1h6f7e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/12/24/12832679t1haede.jpg)
Huvitaval kombel leiduvad eesti keeles sõnad kassikuld (valekulla tähenduses) ja kassiteriit (väärtuslikeima tinamaagi nimi), kuigi nimetatud loomakesed ise teadupärast metalsete väärtustega ei tegele!
Jutud Siberi kullakaevandusest, kus eestlased ja lätlased surid esimestena
Just kulla ja kassiteriidi ehiskristallide jahil alustas Nõukogude Venemaa 1920. aastatel Ida-Siberi kaugetel põhja-aladel määratu Kolõma piirkonna väljaarendamist. Oma nime sai piirkond siiski mitte Ameerika linnakese, vaid Põhja-Jäämerre suubuva Kolõma jõe järgi. Nüüd asuvad neil aladel Sahha Vabariik (Jakuutia), Tšuktši autonoomne ringkond, Venemaa külmapoolus Verhojansk ja Magadani oblast.
Kuid ajal, millest kirjutab Šalamov, oli terve see ala poliitvangidest sunnitööliste ja nende nüpeldajate pärusmaa. GULAG-i arhipelaag, kus õigupoolest puudus nõukogude võimgi. Kolõma trassi ning sealse kümmekonna vangilaagri haldamiseks loodi üksnes NKVD juhtkonnale alluv kontor nimega Dalstroi, kus ametisse asusid samuti enkavedeelased. Pealekaebamist ja vägivalda peeti seal «elu edasiviivaiks tegureiks», kellegi surma tavaliseks arginähuks. Kolõma surmateel hukkusid tuhanded inimesed, sealhulgas paljud eestlased.
/nginx/o/2019/12/24/12832669t1h2755.jpg)
Asjata ei ole Kaug-Põhja laagreid võrreldud Auschwitzi surmalaagriga – viimases oli väraval kiri «Töö teeb vabaks», esimest «kaunistasid» loosungid näljast ja peksust nõrkevate vangide normitöö sangarlikkusest. Koonduslaager on koonduslaager ning ärgem unustagem, et idee nende rajamiseks andis algselt ei keegi muu kui V. I. Lenin!
Raamatu ühes loos teeb autor eraldi juttu lätlastest ja eestlastest, kelle kodune elu oli laagri omast kaugemal kui vene talupojal ning kes seetõttu kustusid ja surid esimestena («Šokiteraapia», lk 160). Joonealuse märkusena on tõlkija sinna lisanud Kolõmalt eluga tagasi tulnud malemeistri Igor Kullamaa (1924–2006) kahtluse eestlaste esmasurmas.
Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».
***
/nginx/o/2019/12/24/12832665t1h38cc.jpg)
«Kolõma jutud»
Varlam Šalamov
tõlkinud Ilona Martson
EKSA, 2019
Vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907–1982) ilukirjandusliku proosa kogumik «Kolõma jutud» avab lugejale ühe hirmsama peatüki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kullakaevandamise Kaug-Põhjas, mida tegid sunnitöölaagri vangid. Sellel raamatul on olnud tähtis partii traagiliste häälte kooris, mis kirjeldavad seal peetud olelusvõitlust.
Autor, kes viibis ise vangina Kaug-Põhja laagrites 1937–1951, oli seda võitlust isiklikult kogenud. Vähetähtis pole seegi, et need lood valmisid vahetult pärast laagrist vabanemist aastatel 1954–1962, kui Šalamov oli oma loomejõu tipul. Olles läbi käinud kõigist põrguringidest, kirjeldab autor üleelatut napilt, külmalt ja jõuliselt.