Digiteerimine first – kahtlused second?

, raamatu tõlkija
Copy
Filosoof Richard David Precht.
Filosoof Richard David Precht. Foto: Chris Emil JanÃxen via www.imago-images.de/imago images/Chris Emil Janßen

«Üks tont käib ringi mööda globaliseerunud ühiskonda – digiteerimistont.» Nii alustab oma raamatut «Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia» saksa uuema laine filosoof ja publitsist Richard David Precht. Kuidas võiks elu digitulevikus välja näha? Ülim aeg on näidata, kus on need pöörmekohad, mis meil tuleb juba praegu õigesti paika panna, et digiteerimine oleks õnnistus, mitte needus, leiab Precht. Sest tulevik ei ole midagi, mis lihtsalt saabub, tuleviku teeme meie ise.

Rahata ja palgatööta ühiskond on olnud inimkonna ammune unistus. Juba 19. sajandil unistati ajast, mil masinad töötavad ja töölised laulavad, mis saab võimalikuks tänu tarkadele automaatidele. Nüüd seisame epohhi ees, mil kaua igatsetud «automatiseerimine» võiks lõpuks võimaldada täisväärtuslikku elu ilma palgatööta.

«Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia», Richard David Precht. Tõlkinud Katrin Kaugver
«Kütid, karjused, kriitikud. Digiühiskonna utoopia», Richard David Precht. Tõlkinud Katrin Kaugver Foto: TALLINNA ÜLIKOOLI KIRJASTUS

Raamatu pealkiri viitab «Saksa ideoloogiale», milles noor Marx ja Engels 1845. aastal, oma ideedest ja heast veinist joobnuna, kuulutavad klassideta ühiskonda, kus ühiskondlikust tööst saab «vaba tegevus». See tähendab, et inimene võib täna teha üht, homme teist, nii kuidas tuju tuleb – käia jahil, püüda kala, tegelda karjakasvatusega või teha kriitikat, olemata seejuures kütt, kalamees, karjus või kriitik. Digiajastu prohvetite lubadused kõlavad nende ammuste unistuste täitumisena. Aga õigupoolest ei tea me täna, mis juhtub, kui see kõik saabki tegelikkuseks. Precht kirjeldab oma raamatus kaht ohtlikku arenguteed, düstoopiat ja retroopiat, ning pakub neile vastukaaluks välja humaanse utoopia.

Murranguid on lähiaastatel oodata peaaegu kõigis ühiskonnaelu sfäärides. Iga viimane kui eluvaldkond on täna suuremal või väiksemal määral digiteeritud. Ent erinevalt eelmistest tööstusrevolutsioonidest, ei muutu seekord mitte tootmismasinad, vaid infotöötlusmasinad. Informatsiooni vahetatakse ja võrgustatakse enneolematu kiirusega. Arvutikiipide salvestusmaht on viimase kümne aastaga tuhandekordistunud ja suureneb edaspidi plahvatuslikult. Uued majandusharud asendavad vanu. Vanu tehnoloogiaid ja teenuseid ei parandata mitte sammhaaval, vaid need asendatakse.

Digiteerimine pöörab pea peale kogu senise töö- ja saavutusühiskonna, hoiatab Precht. On terve hulk elukutseid, mida peagi enam vaja ei lähe: miljonid raamatupidajad, finantsametnikud, haldustöötajad, juristid, kindlustusagendid jt jäävad tööta. Põhimõtteliselt on asendatav iga töö, mis on algoritmitav. Uurimused töö tulevikust ütlevad, et kahekümne viie aasta jooksul kaotavad kõrgeima arengutasemega maad 47 protsenti oma töökohtadest, arvutid võtavad kas osaliselt või täielikult üle rohkem kui 700 tegevust. Paljude toimingutega, mida varem tegid vastava ala asjatundjad, saame ise oma arvuti taga hakkama ja standardtooteid valmistab 3D-printer. «Samal ajal kui Silicon Valley õitseb, sureb klassikaline tööstus kõikjal välja ja toodab töötust, masendust ja Trumpi valijaid,» ütleb Precht.

Muidugi tekib uusi elukutseid, eelkõige tipptaseme IT-erialadel. Ja päris kindlasti on tulevikuski valdkondi – vaba aeg, puhkus ja tervis –, kus on oluline, et tegu oleks reaalsete inimestega. Vastutustundetu oleks aga uskuda, et tööhõive püsib muutumatu või isegi kasvab.

Precht osutab tõsiasjale, et uued arenguteed ei ole paratamatud ega allutatud loodusseadustele, vaid ühele kindlale mõtteviisile: tõhususpõhisele mõtlemisele. Ja selles mõtlemises on midagi uut, võrreldes eelmiste tööstusrevolutsioonidega. Nimelt ei kutsu see optimeerima mitte ainult tootmist, vaid ka inimest! Inimene ja masin sulavad kokku, ennustavad Silicon Valley prohvetid. Optimaalne on inimene üksnes, kiip ajus. Silicon Valley peab inimest mingiks andmete konglomeraadiks, puudulikuks arvutiks. Optimeerida inimest tähendab muuta ta masinaga sarnasemaks, niisiis vähem inimeseks.

Löögi all on valgustusaja väärtused, aga nendel on püsinud meie demokraatia ja ühiskonnakord.

Valgustatud ühiskonnad otsustavad enese üle ise. Niisiis seisab tuleviku-utoopia ees küsimus, kuidas neid väärtusi päästa. Richard David Prechtil on selleks häid nõuandeid. Võtame oma iseseisvuse tagasi!

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles