:format(webp)/nginx/o/2019/12/25/12833647t1h2d12.png)
Mõne kirjastusega on nii, et lubad alguses kergekäeliselt anda näpu, kuid pärast võtavad terve käe. Kirjastuse Hea Lugu paari aasta tagusest ärarääkimisest kirjutada Tartu teadaolevast, kuid tunnustamata puitarhitektuurist, mis väärib äramärkimist ka kogu Euroopas, sündis raamat akendest ja ustest, pealkirjaga «Tartu mustrid».
/nginx/o/2019/12/25/12833643t1h0fc4.jpg)
See on kui ülistus tuntud ja valdavalt tundmatutele Tartu linnas tegutsenud tisleritele. Nende kohta ilmselt jäämegi vastavat uurimust ootama, kuna nad ju ei signeerinud oma töid nagu kujutavkunstnikel tavaks. Nad olid justkui keskaja maalikunstnikud, kellega analoogiliselt võime mainida, et see või teine oli vist Päikeselise Aknaraami Meister.
TAGAHOOVIDE TASANE LAHKUMINE
Mullu ilmunud «Tartu tagahoovides» üritasin kirjeldada Tartu agulite kaduvat elukeskkonda, kus paljud linnakodanikud olid sunnitud elama või elavad veel praegugi. See oli katse jäädvustada äraminevat ajamomenti.
Jäädvustamisele aitas palju kaasa nüüd juba kolmanda raamatu puhune kaasautor, fotograaf Ove Maidla. Vana tartlasena teab ja kommenteerib ta kohti ja hooneid. Kõike, mida tahaks, ei saa ju pildistada, kõik lihtsalt ei mahu raamatusse.
/nginx/o/2019/12/25/12833645t1h7965.jpg)
Meie Tartu raamatutes ei ole nimme vanu fotosid. Tahtsime fotodel fikseerida just praegust seisu, sest peagi on seegi ajalugu. Kunstiajaloolasena pole ma ennast Tartu arhitektuuri eriliseks asjatundjaks pidanud, ehkki arhiivitööd on tulnud teha selle või teise ehitise puhul üsna palju. Pigem usaldan oma visuaalset mälu, kuna inimene saavat kuni 80 protsenti oma aistingutest kätte just nägemise abil.
Need raamatud ongi mõeldud toeks ja julgustuseks inimestele, et nad jalutades avastaksid ja vaatleksid oma ümbrust.
VILLA KUI OSA ARHITEKTUURIKANGAST
Sel aastal valisin teemaks «Tartu villad». Ka villad ehk eramud on osa Tartu arhitektuurikangast ja oluline teema linna olustikus, mida selle nurga alt varem pole käsitletud. Omand kohustab. Eramuomanikuna tean seda tunnet ja kohustust tegeleda oma kinnisvaraga.
/nginx/o/2019/12/25/12833646t1hf804.jpg)
Annan ülevaate Tartu villadest alates 19. sajandi keskpaigast kuni moodsate eramuteni Ihastes ja Kvissentalis, kuid see raamat on pigem austusavaldus nendele tartlastele, kes ka rasketel aegadel, mil linnalt elamispinda ei saanud ja polnud ka, millest ehitada, ei lasknud käsi rüppe ning pühendasid oma säästud, vaba aja ja tööjõu sellele, et rajada endale inimväärne elamine ja mitte jääda tagahoovi virelema. Sellele kulutati kõvasti vaeva, selmet oma pere keskel lihtsalt aega veeta, puhkamas käia või tegeleda hobide ja teadustööga.
Tuhandete Tartu villade seast tegin oma suval visuaalse-maitselise valiku, see ei pretendeeri arhitektide esindatusele või omanike ja nende vaeva järjestamisele.
Avastan aedlinnades jalutades isegi iga kord midagi sellist, mida varem pole märganud. Tartu on tundmatute soppide linn, jalutamisruumi jagub kõigile. Iseäranis põnev on aga hooneid vaadeldes mõtiskleda eri aegade ehitajate elulaadi, majanduslike võimaluste ja eesmärkide üle. Niisugune arhitektuuri süvenemine annab linnast tegelikult kohati paremagi pildi kui arhiivitoimikud või statistika.
Loodan, et nende raamatute veidi ilukirjandusliku maiguga tekst on kergesti loetav. Teaduslikke, viidetega tekste toodetakse meie kultuuriruumis liigagi arutul hulgal ja teemadel. Meie ühistöös Ove Maidlaga on sündinud sellised vaatelised, n-ö teelaua raamatud, mida maksab sirvida mitugi korda. Järge ma raamatukolmikule veel ei luba, aga mine sa tea.
Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».
/nginx/o/2017/04/02/6513083t1h3e42.jpg)