/nginx/o/2019/12/26/12834327t1hc99e.jpg)
«Kunst kui kogemus» on teos, mis esitab John Dewey kui ameerika pragmatismi ühe võtmefiguuri originaalse ja paeluva ettekujutuse kunsti tähendusest ja päritolust.
Kuidas kogeda kunsti enda igapäevases elus?
Dewey on väga mitmekülgne mõtleja, muu hulgas on ta tuntud kui haridusfilosoof, kes on kirjutanud palju ja põhjalikult hariduse ja demokraatia seostest. Tema teoste hulgas seisab erilisel kohal aga esmakordselt 1934. aastal ilmunud «Kunst ja kogemus», mis on olnud vägagi mõjukas 20. sajandi esteetikate ja kunstisuundumuste virvarris.
«Kunsti ja kogemuse» näol on tegemist üsnagi lihtsas keeles kirjutatud teosega kunsti seostest inimeksistentsi bioloogilise ja argielulise taustaga.
Dewey püüab selles teoses välja murda kunsti redutseerimisest kunstiobjektiks kui tulemuseks ning seab eesmärgiks väärtustada kogu protsessi, mis eelneb ja järgneb kunstiteosele kui valmis, materialiseerunud objektile. Arusaama kunstiteosest kui lõpp-produktist asendab Dewey arusaamaga kunstiteosest kui kogemuslikust ja protsessilisest tervikust, kus ühtviisi olulised on nii kunstniku kunstiteose loomisele eelnev kogemusväli kui ka kunstiteose «tarbija» kogemusväli. Ning see kogemusväli ei ole sugugi lihtsalt abstraktsioon – Dewey esteetika aluseks on mõte, et inimene kui bioloogiline ja kultuuriline subjekt on oma keskkonnaga alati aktiivses suhtes põhimõtteliselt sarnasel viisil, nagu on metsloom pidevas aktiivses suhtes ja suhtluses end ümbritseva keskkonnaga.
Just kunsti- ja argimaailma range piiri lõhkumises ja nende sisemiste seoste nägemises ilmneb Dewey kunstikäsitluse originaalsus. Selmet asetada kunst kõrgele, argielust eraldatud pjedestaalile, kui kasutada Dewey enda sõnastust, toob ta kunsti tagasi meie elumaailma. Meie igapäevased tegevused omandavad selles valguses teise, sisukama tähenduse. Lugedes Deweyt, hakkame mõistma, et meie elu on esteetiliselt palju rikkam, kui me seda oleks julgenud arvata.
Esteetiline kogemus ei piirdu üksnes kunstiga, vaid sisaldub enamal või vähemal määral kõigis tegevustes, mis meie elule mõtte ja tähenduse annavad. Tasub rõhutada, et Dewey vaatenurk sugugi ei vaesesta kunsti ega võta ära selle aupaistet inimkultuuri ühe tugisambana, hoopis vastupidi: see annab kunstile uue elulise mõõtme, mida varasemad teoreetikud ei osanud näha, võimaldades meil kõigil paremini kunsti mõista ja nautida.
Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».