:format(webp)/nginx/o/2019/12/17/12817182t1h692c.jpg)
Maailmarändur ja väelaulik Tom Valsbergil väljastas raamatu nimega «Eluterve pohhuist», mis kirjeldab ilmekalt üht tegelast, kes hoolib, aga ei muretse. Tegelast, kes pigem laseb varvast, kui kuulab kellegi hala või süüdistamist.
Eluterve pohhuist ei tee kärbsest elevanti ega satu pisiasjadest paanikasse!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/17/12817184t1hc900.jpg)
See tegelane ei tee kärbsest elevanti ega satu pisiasjadest paanikasse. Nõndanimetatud tegelane nimega «Eluterve pohhuist» on õppinud ahastamise asemel end hoopis herneks naerma. Selline tegelane teab, et küünte närimisest vitamiine ei saa. See tegelane ei võta elu liiga tõsiselt, sest ta teab, et ta niikuinii ei pääse sellest eluga. See muhedalt muigav ja huumorit armastav tegelane elab igaühe sees. Selle raamatu abil on võimalik ta üles äratada, et luua muretum ja stressivabam elu.
Võtame näiteks: «Isegi kui sa oled õigel teel, sõidetakse sust üle, kui sa seal niisama vedeled.»
Või «Elutervel pohhuistil on poogen, kui keegi trügib järjekorras vahele. Ta kujutab ette, et sellel trügijal on tõesti kuhugi väga kiire.» See mõte kirjeldab täpselt seda, mismoodi enamik tegelikult ei mõtle. Järjekordades trügimist on näinud enamik oma elus, kuid sellise uutmoodi «eluterve pohhuisti» suhtumisega on võimalik asja võtta palju vabamalt.
«Eluterve pohhuist teab, et ülikool on kõige kallim viis teada saada, mida sa ei taha.» Ka see mõte kirjeldab seda, millega väga paljud noored täna silmitsi enda eludes peale gümnaasiumi lõpetamist seisavad. Noored ei tea, mida nad tegelikult elult tahavad. Nad ei tea tihtipeale, kas nad tahavad edasi õppida, reisida või hoopis midagi kolmandat. Selleks, et teada saada, mida sa elus ei taha ja samas ka tahad, on soovituslik lihtsalt noorena võimalikult palju erinevaid asju kogeda.
«Kui elutervet pohhuisti pritsitakse sõnnikuga, siis ta peseb selle kohe maha. Kui elutervet pohhuisti loobitakse kividega, siis ta ehitab nendest maja.» Tom on võtnud vaevaks selgitada teisi mahategeva ja verbaalselt kahjustava tegumoe taga olevat tuumpõhjust.
«Kui ego hakkab hädaldama: «Kuidas ta küll nii võis teha? Kuidas ta küll võis nii öelda? Minuga nii ei räägita?!! Minuga nii ei käituta!!», siis eluterve pohhuist tuletab endale meelde, et:
- Esiteks: iga inimene on just praegu oma arengupotentsiaalis maksimumis ja käitub vastavalt sellele, milleks ta on parajasti võimeline.
- Teiseks: ka kõige heatahtlikum inimene võib kaotada tasakaalu ja endast välja minna. See on inimlik.
- Kolmandaks: ka mina olen olnud pahas tujus ja pinges ning ennast kontrollimata täiesti nõmedalt teisi süüdistanud, karjunud, vingunud nii, et vaju hiljem häbi pärast maa alla.»
«Eluterve pohhuisti jaoks on olemas nelja sorti inimesi.
- Esiteks: need, kes ei salli teda, olenemata sellest, mida ta teeb.
- Teiseks: Need, kes armastavad teda ja hoolivad temast, olenemata sellest, mida ta teeb.
- Kolmandaks: need, keda mitte mingil juhul ei koti, mida ta üldse teeb, mida iganes ta ka ei teeks.
- Neljandaks: need, kes pole veel otsusele jõudnud, kas kiita tema elu ja tegevused heaks või hakata teda hukka mõistma.
Eluterve pohhuist teab, et ta saab oma tegevusega muuta ainult viimase grupi arvamust.»
Tom rõhutab, et oluline on nentida, et sinu mõtted sellest, mida teised sinust mõtlevad, võivad olla totaalselt väärad või täitsa tõesed, aga sa ei saa seda kunagi teada, kui ei küsi! Ole armas, lõpeta mõtlemine sellest, mida kõik teised sust mõtlevad. Kui sa tõesti tahad teada saada, siis lihtsalt küsi. Eluterve pohhuist teab, et tema avamus sellest, mida keegi arvab, et tema arvab, et keegi temast arvab, on sulaselge kelbas.