Eesti keeles ilmus julgelt poliitiliselt ebakorrektne ajalooraamat Pariisi rahukonverentsist

Pildil vasakult: Lloyd George, Vittorio Orlando, Georges Clemenceau ja Woodrow Wilson Pariisi konverentsi avapäeval 19. jaanuaril 1919.

FOTO: AFP/SCANPIX

Jõulukuul on tore tuua rõõmsaid uudiseid lugejale, kes on oodanud üht tõeliselt huvitavat ja mahukat ajaloolist jutustust, millega täita eesootavaid talveõhtuid ja väljateenitud puhkepäevi. Selleks ei ole midagi paremat kui Margaret MacMillani «Rahutegijad», mis köidab nii ajakohase teema kui ka vaimuka jutuga. Leheküljed lähevad kui neelates, sest kellele siis ei meeldiks veeta aega maailmavalitsejate seltsis Pariisis?

Oleme Eestis äsja pühendanud palju aega ja energiat oma saja-aastase riikluse tähistamisele. See raamat aitab mõista viimast sajandit ülejäänud maailmas. Tänavu täitus sada aastat Pariisi rahukonverentsist, kus kuue ebatavalise kuu jooksul visandati suur osa maailmast, milles me nüüd elame.

MUUTUNUD MAAILM

Kunagi varem ei olnud toimunud midagi sellist, et ühes linnas elaksid pool aastat koos kogu maailma ninamehed, riigijuhid ja kroonitud pead. Rääkimata ülejäänud kirjust seltskonnast, keda nad ligi meelitasid - igaüks oma asja ajamas, olgu siis ülla või omakasupüüdliku eesmärgi nimel.

Miks nad seal olid? Esimene maailmasõda oli uhke, enesekindla ja rikka Euroopa tükkideks rebinud. Neli aastat kestnud katastroof oli kukutanud valitsusi, hävitanud riike ja põhjustanud meeletuid kannatusi. «Pärast läänerinnet ei saanud eurooplased enam rääkida maailmale oma tsiviliseerimismissioonist,» kirjutab autor raamatu eessõnas. Vaja oli uusi rahvusvahelisi kokkuleppeid ja ootused olid suured. Rahukonverentsi teemad hõlmasid probleeme Põhja-Jäämerest kuni selle antipoodideni, väikestest Vaikse ookeani saartest tervete maailmajagudeni. Rahukonverents oli maailma tähtsaim üritus ja rahutegijad selle võimsaimad isikud. Nad likvideerisid pankrotis impeeriume ja lõid uusi riike. Aga nemadki olid kõigest inimesed – oma kultuuri, mõju ja kaaskonnaga. Meelelahutuslikult kirja pandud lugu viib otse Pariisi saja aasta taguste sündmuste ja intriigide keskmesse.

Margaret MacMillan «Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda». Tõlkinud Ants Pihlak.

FOTO: Postimees Kirjastus

Raamat keskendub «suurele kolmikule»: Ameerika Ühendriikide presidendile Woodrow Wilsonile, Prantsusmaa peaministrile Georges Clemenceaule ja Suurbritannia peaministrile David Lloyd George’ile. Raamatu autor Margaret MacMillan on viimase lapselapselaps, Oxfordi doktorikraadiga ajalooprofessor, kes käesoleval ajal töötab Toronto ülikoolis. Tema sulest on ajaloo ainetel ilmunud üksteist raamatut.

Olgu põhjuseks isiklik side, aga võib üksnes imetleda, kui nõtke sulega äratab ta ellu rahutegijate isiksused, ideaalid ja eelarvamused. Ajalugu, mis mõne autori suu läbi on krõbekuiv faktoloogia, on selles raamatus elav ja huvitav, vahel halenaljakas, vahel traagiline, aga alati inimlikult liigutav. Autor on läbi töötanud aukartustäratava hulga allikaid, tsiteerides ilmselge mõnuga värvikaid ja mahlaseid väljendeid, millega ajaloolisi kokkuleppeid sõlminud riigitegelased ja nende kaasaegsed üksteist vahel õnnistasid.

JULGELT EBAKORREKTNE

Kui teos napsas 2003. aastal Suurbritannia suurima aimekirjanduse auhinna, Samuel Johnsoni preemia (Kanada vähetuntud akadeemik MacMillan oli esimene naine, kes selle au pälvis), nimetati raamatut «julgelt poliitiliselt ebakorrektseks». Nimelt vaidlustab MacMillan oma järeldustes ka üldlevinud mõtteviisi, nagu olnuks 1919. aasta rahukonverentsil ja Versailles’i rahulepingul Hitleri võimuletõusus ja Teise maailmasõja puhkemises oma süü.

Raamat võitis aastatel 2001-2003 mitu auhinda. 2009. aastal vändati selle põhjal dokumentaaldraama «Paris 1919».

«Margaret MacMillan pakub põneva ja süvitsi läbi kirjutatud sissevaate Pariisi rahukonverentsi telgitagustesse 1919. aastal. Maailm, mida me teame 20. sajandist ja mis mõneti eksisteerib tänase päevani, vormus tegelikult just siis,» tutvustab raamatut toimetaja Erkki Bahovski.

«Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda» on esimene pääsuke uuest «Postimehe raamatu» nimelisest sarjast. Selles ilmuvad maailma mõtlejate tähtteosed, mis käsitlevad selgelt ja asjalikult ühiskonda, selle korraldust, toimimist, seoseid, suhteid, ilminguid ja eri vaatenurki; ajalugu ja tulevikku.

Detsembris jõuab raamatupoodidesse ka geopoliitika eksperdi George Friedmani «Tulipunktid», mis heidab valgust Euroopa ajaloolistele konfliktikolletele ja mõtiskleb nende põhjuste üle. Elegantse sinise seljaga sarja on kujundanud Villu Koskaru.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».

Tagasi üles