:format(webp)/nginx/o/2019/12/31/12842219t1h5ace.png)
Raamatus «Eesti kõrtsid» tuleb juttu Eesti maakõrtsidest, mida on mainitud juba 15. sajandil. Kõrtside areng ja arvukus Eestis on tihedalt seotud mõisate viinapõletamise ajalooga. Märgilised olid 1760. aastad, mil Balti mõisnikud said õiguse piiramatult viina toota ja müüa ning avanes Venemaa turg.
18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul ei ehitatud Eestis viinast saadud rikkuse abil mitte üksnes uhkeid mõisakomplekse, vaid sellest perioodist pärineb ka enamik tänaseni säilinud kõrtsihooneid, millest osad on tõeliselt esinduslikud. Kui 17. sajandi lõpul tegutses Eestis tuhatkond kõrtsi, siis järgmise sajandi lõpuks oli neid juba üle 2000 ning 19. sajandi keskpaiku üle 2600.
/nginx/o/2019/12/31/12842244t1h8e5e.jpg)
Kõrtse kerkis kõikjale, kus liikus inimesi: nendega olid palistatud suuremad maanteed, neid ehitati sadamatesse, kirikute ümbrusesse, sildade ja parvekohtade juurde ning isegi taliteede äärde. Kõrts oli talurahva jaoks eelkõige oluline kohtumispaik: siin kuuldi uudiseid, sõlmiti tehinguid, palgati sulaseid-teenijaid. Alates 19. sajandi keskpaigast kujunesid maakõrtsid laatade keskpunktideks, samuti avati just kõrtsides esimesed maarahva kauplused. Lisaks täitsid mitmed kõrtsid postijaamade ülesannet.
Mõisatele olid kõrtsid piiritusetootmise kõrval äärmiselt suureks sissetulekuallikaks. Seetõttu oli igal mõisal vähemalt üks, sageli aga kaks-kolm või veelgi rohkem kõrtsi, mida rentisid enamasti eesti soost hakkajamad talupojad. Lisaks auväärsele ametile oli kõrtsipidamine ka küllalt tulus, mistõttu kõrtsmikud said oma lastele tavapärasest paremat haridust võimaldada. Mitmed Eesti tuntud kultuuritegelased – näiteks Ernst Enno, Friedebert Tuglas, Aleksander Läte – on sündinud kõrtsmike poegadena.
Tänaseks ei ole endiste kõrtsihoonete käsi kuigi hästi käinud. Selles raamatus on põlistatud mälestus rohkem kui 220 kõrtsihoonest, millest enamik on paraku hävinenud.
Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».