Marju Kirsipuu: seekord ma tõmban joone ja unustan tukastamisnupu

Foto: Shutterstock

Tegin mõttes sellise otsuse, kui lugesin läbi Petr Ludwigi raamatu «Lõpp edasilükkamisele».

Petr Ludwig «Lõpp edasilükkamisele. Foto: Äripäev

Ehk proovime koos?

Ikka ja jälle algab uus aasta iseendale antud lubadustega. Jah, just iseendale, sest kõike ei julgegi kõva häälega välja öelda juba ette kartes, et ei vea sellises uues elurütmis ülemäära pikalt välja. Mugavam on tõepoolest vajutada tukastamisnuppu või telekapulti... ja lihtsalt olla... vanas rütmis ja viivitades.

Ilmselgelt pole ma sellise tegutsemisstiiliga üks ja ainus. Miks ikkagi on nii keeruline midagi muuta? Miks tavapärased viisid, pikad ja tüütud ülesannete nimekirjad, aina lisanduvad e-kirjad jmt kipuvad meie aasta alguse esimeste päevade entusiasmi halvama ja lämmatama. Ikka tundub,et seda kõike on liiga palju. Just neid tegevusi ja ülesandeid. Neid kõike kasvab kusagil juurde, aga (t)ööpäev on ikka sama pikkusega. Tundub nagu võimatu missioon või liiga paljude X-idega võrrand.

Sellele peab olema lahendus!

Mind haaravad hästi sõnastatud ideed ja uued lähenemised. Selles raamatus leidsin seda nii sõnamängust kui ka huvitavatest graafikutest. Me kõik teame, et regulaarselt trenni tehes on võimalik hoida head vormi ja saada endale ilusad lihased. See kõik on ka teistele nähtav. Aga kuidas tugevdada tahtejõulihast?

Pole ju mõistlik, et teen uue aasta alguses energilise aktiivsuspurske ja katan ümbritseva nagu vulkaanitolm atmosfääri. Hoopis olulisem on muuta harjumusi. Ma asun teekonnale ja proovin vähemalt paari võtet. Ei, ei, kohe korraga polegi mõistlik. Latt, mida ületada, peab olema jõukohane. Arusaadav ja mõõdetav. Minule rõõmu pakkuv ja inspireeriv. Ma pole veel otsustanud, et kuidas ma selle aasta lõpus seda kõike analüüsin, aga ma asun teele.

Petr Ludwig ütleb lõpusõnades «Edasilükkamisest jagusaamine nõuab igapäevast kangelaslikkust». See mõte annab teadmise, et ka mina võin olla kangelane. Aga miks ka mitte Sina ja Sinu sõbrad?