Idealist, kes riskis kõigega, et tuua tõde päevavalgele

Edward Snowdeni raamat «Permanent Record». Foto: JUSTIN SULLIVAN/AFP/Scanpix

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Edward Snowdeni raamatut «Permanent Record» ning tutvustab seda teistelegi huvilistele.

Edward Snowden põhjustas 2013. aastal ülemaailmse sensatsiooni sellega, et avalikustas NSA ja CIA ülemaailmse jälitustegevuse ning ülisalajase PRISM programmi olemasolu. Ülemaailmne oli see jälitustegevus ühest küljest selle tõttu, et programmist olid teadlikud partnerriikide luureorganisatsioonid. Samuti pääseti PRISMI abiga ligi üheksa suure IT-firma serveri andmetele, millest kuulsaimad olid Microsoft, Google, Facebook, Skype ja Apple.

Sisuliselt tähendas see seda, et juurdepääsuloa olemasolul (security clearance) võis agentuuri töötaja lugeda suvalise isiku meile, vaadata pilte, kuulata heli- ja videosõnumeid, jälgida liikumist ja asukohta. Juurdepääs oli Google'i kaudu isegi inimese otsingusõnadele. Kokkuvõttes oli võimalik analüüsida kõiki sügavalt isiklikke andmeid, mida nende firmade serverite ja pilveteenuste kaudu kätte saadi. Piisas vaid sellest, et keegi otsis midagi NSA jaoks kahtlast. Nagu sellest oleks veel vähe, siis ligipääs oli isegi inimeste telefonikõnedele ja sülearvutite kaameratele. Snowden kirjutab raamatus täpsemalt, kuidas niivõrd laiaulatuslik jälitustegevus võimalik oli, aga lühidalt saavutati see upstream collection’iga.

Kuid see polnud põhjus, miks ma Snowdeni autobiograafia läbi lugesin. Selles 339-leheküljelises raamatus pole kuigi palju uut infot 2013. aasta sündmuste kohta. Pigem aitas see mõista tausta. Ma tahtsin mõista, kes on maailma kuulsaim vilepuhuja inimesena, milline oli tema taust ja lapsepõlv? Miks ta üldse NSA jaoks töötas ning mis oli tema pöördepunkt? Lugedes sain kõikidele nendele küsimustele vastused. Ma lugesin raamatu inglise keeles läbi ning originaalkeeles polnud see kõige kergem lugemine. Sellele vaatamata seletas ta tehnilised terminid ja erinevad lühendid üsna hästi lahti.

Raamatu esimene kolmandik oli kõige huvitavam. Selles kirjeldas ta enda lapsepõlve esimest kokkupuudet arvutiga (8-bitine Commodore 64), esimesi arvutimänge ning world-wide-web'i tulekut. Väga huvitav oli lugeda sellest, milline oli internet 90ndatel. Tol ajal oli internet inimestelt inimesele, firmad ei osanud seal veel raha teenida. Paljudel olid isikupärased kodulehed, üksteisele jagati DIY õpetusi. Snowden veetis sisuliselt terve lapsepõlve ja noorusea ekraani taga end harides ja arvutimänge mängides. Isiklikult hakkasin veebi kasutama umbes 8-aastaselt (2001. aastal), kuid mäletan veel neid aegu. Isegi minul oli mitu kodulehte koos külalisraamatute ja küsitlustega («mis su lemmik värv on?»). Rääkimata nendest värvilistest gif'idest. Ühe lehekülje kirjutasin ise Hot leheküljele HTML-is valmis (minu ainus kokkupuude programmeerimisega, kuigi HTML pole programmeerimiskeel).

Mõnevõrra oodatav oli see, et Snowden on parandamatu idealist. See oli kogu raamatus teda defineeriv joon. Vaid tulihingeline idealist viskab eemale kindla positsiooni organisatsioonis, kus ta teenis nii palju raha et ei osanud sellega midagi peale hakata. Vaid idealist riskib enda eluga selleks, et tuua avalikkuseni USA põhiseaduse rikkumine (õigus privaatsusele). Vaid idealist viskab eemale elu Hawaiil tüdruksõbraga, keda armastab. Ta elab endiselt Moskva kahetoalises korteris eksiilis, sest teab et ei saa Ühendriikidesse naasta. Oluline fakt – Snowden keeldus kategooriliselt koostööst vene luureagentuuriga ja Putin on teemat naljatlevalt kommenteerinud, et ta võiks neile midagi rääkida. Selles mõttes ei ole ta reetur, kuigi tal oli korduvalt võimalusi infot enda riigi vastu ära kasutada. Ta otsustas isegi seda, mida ajakirjandus võib lekke kohta avaldada. Minu jaoks on ta kangelane.