«Malorie astub edasi, nähes vaimusilmas õudusi ja stsenaariume, mis on laste ees väljaütlemiseks liiga jubedad»
/nginx/o/2020/01/16/12876015t1hce62.jpg)
Loe katkendit Josh Malermani «Linnulaekast», mis eestikeelsena ilmus eelmise aasta lõpus. Josh Malerman (sünd 1975) on ameerika kirjanik ja laulukirjutaja. Tema debüütromaani «Linnulaegas» (ingl «Bird Box») põhjal vändatud samanimelist filmi vaatas Netflixis avanädala jooksul 45 miljonit inimest. Selle psühholoogilise trilleri kõhedaksvõttev meeleolu jääb saatma veel kauaks peale lugemist. Eesti keelde tõlkis raamatu Martin Kirotar.
Mõnikord, rahulikel pärastlõunatel või tormilistel õhtutel, oli Malorie neile öelnud, et see päev kord tuleb. Jah, ta oli varem jõest rääkinud. Ja retkest. Ta ei kutsunud seda kunagi «põgenemiseks», sest ei tahtnud jätta muljet, et laste igapäevane elu on midagi, mille eest tuleb põgeneda. Selle asemel hoiatas ta, et ühel hommikul äratab ta nad kiiruga ja nõuab, et nad valmistuksid kodust igaveseks lahkuma. Ta teadis, et nad tajusid tema ebakindlust, just nagu nad kuulsid kardina taga aknaklaasil ronivat ämblikku. Kapis oli aastaid seisnud väike toidukott, mida ta oli hoidnud, kuni toit halvaks läks, et see siis alati uuega asendada – Malorie tõend, et ta võiks nad äratada, nagu ta oli öelnud. Saate aru, mõtles ta närviliselt kardinaid kontrollides, toit kapis käib plaani juurde.
Ja nüüd on see päev käes. See hommik. See tund. See udu.
Poiss ja Tüdruk astuvad lähemale ja Malorie põlvitab nende ette. Ta vaatab silmasidemed üle. Need on kõvasti kinnitatud. Sel hetkel, kui ta vaatab ühelt väikeselt näolt teisele, jõuab talle lõplikult kohale, et teekond on viimaks alanud.
«Kuulake mind,» ütleb ta neil lõuast haarates. «Me läheme täna aerupaadiga jõele. Retk võib olla pikk. Aga on väga tähtis, et te teeksite alati täpselt nii, nagu ma ütlen. Saate aru?»
«Jah.»
«Jah.»
«Väljas on külm. Teil on tekid. Teil on silmasidemed. Praegu pole rohkem midagi vaja. Kas saate aru?»
«Jah.»
«Jah.»
Te ei tohi mingil juhul silmasidemeid ära võtta. Muidu saate haiget. Kas saate aru?»
«Jah.»
«Jah.»
«Ma vajan teie kõrvu. Te peate kuulatama nii teraselt, kui saate. Kui jõele jõuame, kuulatage vett ja metsa. Kui kuulete metsas mõnda looma, öelge mulle. Kui kuulete midagi vees, öelge mulle. Saate aru?»
«Jah.»
«Jah.»
«Ärge esitage küsimusi, mis pole jõega seotud. Sina istud ees,» jätkab ta Poissi puudutades. Siis puudutab ta Tüdrukut. «Ja sina istud taga. Kui me paati jõuame, aitan teid kohtadele. Mina istun keskel ja aerutan. Te ei tohi teineteisega üle paadi rääkida, kui te just metsas midagi ei kuule. Või jões. Saate aru?»
«Jah.»
«Jah.»
«Me ei peatu mitte mingil juhul. Mitte enne, kui kohale jõuame. Siis ma ütlen teile. Kui kõht tühjaks läheb, sööge sellest kotist.»
Malorie puudutab kotiga nende väikesi käeselgi.
«Ärge jääge magama. Ärge jääge magama. Ma vajan teie kõrvu rohkem kui iial varem.»
«Kas võtame mikrofonid kaasa?» küsib Tüdruk.
«Ei.»
Rääkides vaatab Malorie kordamööda silmasidemega lastele otsa.
«Kui majast välja läheme, hoiame käest kinni ja kõnnime piki rada kaevu juurde. Edasi üle väikese lagendiku metsatukas maja taga. Tee jõeni on metsa kasvanud. Võimalik, et peame mõneks sammuks käest lahti laskma, sel juhul tahan, et te hoiaksite minu või üksteise mantlitest. Saate aru?»
«Jah.»
«Jah.»
Kas nende hääled kõlavad hirmunult?
«Kuulake mind. Me läheme kuhugi, kus kumbki teist käinud ei ole. Läheme majast kaugemale kui kunagi varem. Seal on asju, mis teevad teile ja Emmele haiget, kui te mind praegu, hommikul, ei kuula.»
Lapsed vaikivad.
«Saate aru?»
«Jah.»
«Jah.»
Malorie on neid hästi õpetanud.
«Hästi,» lausub ta, hääles kerge hüsteeria. «Hakkame minema. Me hakkame nüüd minema. Hakkame minema.»
Ta surub nende pead vastu oma laupa.
Siis võtab ta mõlemal lapsel käest. Nad lähevad ruttu läbi maja. Köögis pühib Malorie värisedes silmi ja võtab taskust oma silmasideme. Ta seob selle ümber pea ja pikkade mustade juuste. Ta peatub, käsi uksenupul, uksel, mis viib rajale, mida mööda ta on lugematuid kordi vett tassinud.
Kohe jätab ta maja selja taha. See hetk saab temast võitu.
Kui ta ukse avab, puhub sisse jahe tuuleõhk. Malorie astub edasi, nähes vaimusilmas õudusi ja stsenaariume, mis on laste ees väljaütlemiseks liiga jubedad. Ta keel läheb sõlme ja ta peaaegu karjub:
«Hoidke mu käest kinni. Mõlemad.»
Poiss võtab Malorie vasaku käe. Tüdruku tillukesed sõrmed lipsavad paremasse.
Nad astuvad majast välja, silmad kinni seotud.
Kaev on kahekümne jardi kaugusel. Rada ääristavad väikesed puutükid, kunagised pildiraamide osad, et oleks lihtsam orienteeruda. Mõlemad lapsed on lugematuid kordi kinganinadega puutükke riivanud.
Malorie ütles neile kunagi, et kaevuvesi on ainus ravim, mida neil iial vaja läheb. Ta teab, et seetõttu on lapsed alati kaevust lugu pidanud. Nad ei kaevanud kunagi, kui pidid koos temaga vett tooma.
Kaevu juures on maapind jalge all konarlik. See tundub ebaloomulikult pehme.
«Siin on lagendik,» hüüab Malorie.
Ta juhib lapsi ettevaatlikult edasi. Teine rada algab kümne jardi kaugusel kaevust. Raja ots on kitsas ja tee viib läbi metsa. Jõeni on siit vähem kui sada jardi. Metsatukas laseb Malorie korraks laste kätest lahti, et läbipääsu kobada.
«Hoidke mu mantlist kinni!»
Ta kobab oksi, kuni leiab särgi, mis on raja juures puu külge seotud. Ta ise kinnitas selle sinna rohkem kui kolm aastat tagasi.
Poiss haarab tema taskust ja ta tajub, et Tüdruk võtab omakorda Poisi omast. Malorie räägib nendega kõndides ja küsib pidevalt, kas nad ikka hoiavad teineteisest kinni. Puuoksad torgivad ta nägu. Ta ei tee häält.
Peagi jõuavad nad tähiseni, mille Malorie maasse torkas. Köögitooli murdunud jalg seisab keset teed, et ta selle otsa koperdaks, selle taha komistaks ja selle ära tunneks.
Ta leidis aerupaadi nelja aasta eest: see oli seotud kõigest viie maja kaugusele. Viimasest korrast, kui ta selle juures käis, on möödas rohkem kui kuu, aga ta usub, et paat on veel seal. Ometi on tal raske kõige hullemale mõtlemast hoiduda. Mis siis, kui keegi jõudis ette? Mõni teine naine, üsna samasugune, kes elab viis maja teises suunas ja on neli aastat iga päev põgenemiseks julgust kogunud. Mõni naine, kes koperdas kunagi mööda sedasama libedat kallast ja kobas täpselt sama pääsemist, aerupaadi terasega kaetud nina.
Õhk paneb näokriimustused kipitama. Lapsed ei kaeba. See pole lapsepõlv, mõtleb Malorie neid jõe poole juhtides.
Siis ta kuuleb seda. Kuuleb juba enne paadisillani jõudmist, kuidas paat vees loksub. Ta peatub, kontrollib laste silmasidemeid ja tõmbab need pingule. Ta juhib nad puust sillale.