Arvustus. Äraspidine Bel-Ami

Vene kirjanik Ljudmila Ulitskaja. Foto: Rene Suurkaev

Pikalt mõtlesin, et mis põhjusel pealkirjastas Ljudmila Ulitskaja oma seni eelviimase eesti keeles ilmunud teose pealkirjaga «Siiralt teie Šurik» (tõlkinud Ilona Martson). Teose pealkirja tõlkimine on sedapuhku olnud üheselt mõistetav, kuivõrd teose inglisekeelne pealkiri kannab nime «Sincerely yours, Shurik» ning teose originaalpealkiri on «Искренне Ваш Шурик». Sellist väljendit kasutatakse ju üldjuhul kirja lõpus väljendamaks austust ning heasoovlikust kirja adressaadi suhtes. Teose lõppeks jõudsin mõistmisele, et tegemist oli ainuõige pealkirjaga, kirjutab Oliver Ämarik oma kirjandusblogis.

Aga sinna me alles jõuame. Praeguse kirjatüki pealkiri sisaldab endas hoopiski viidet prantsuse lühilugude tõelise suurmeistri – Guy de Maupassanti – samanimelisele teosele, mis nägi ilmavalgust 1885. aastal. Teose keskmes oli noorsand Georges Duroy ambitsioonikas tee ei-kellestki kellekski. Endine allohvitser, pärast sõjaväeteenistusest vabanemist, leidis täiesti juhuslikult tee ajakirjandusmaailma. Olles ise üpriski keskpärane ajakirjanik asus Georges karjääri tegema ning sotsiaalsel redelil üles rühkima kasutades selleks looduse poolt kaasa antud kaunist näolappi ning vastupandamatut sarmi. Ehk teisisõnu saab Georges Duroy seda, mis ta soovib ning jõuab sinna, kuhu ta soovib, üksnes tänu mõjuvõimsate naistega suhete punumisele ning loodud suhete ärakasutamisele. Ühe oma järjekordse armuvallutuse tütar hakkab aga seda meeldivat ning nägusat meest kutsuma Bel-Amiks, mida võib eesti keelde tõlkida kui õrn või armastusväärne sõber. Ei lähegi kaua mööda, kui ka seltskonnas hakatakse Georges Duroyd kutsuma hellitava nimega Bel-Ami.

Ljudmila Ulitskaja teose «Siiralt teie Šurik» keskmest leiame hoopis isemoodi Bel-Ami. Raamatu nimitegelaseks on Aleksandr (Šurik) Korn – armastav poeg Vera Aleksandrovnale ja kohusetundlik lapselaps Jelizaveta Ivanovnale. Kuid mitte ainult. Peamiselt vanaema poolt kasvatud Šurik näitab varakult üles vooruslikke isikuomadusi nagu empaatiavõime, lahkus ja kohusetunne. Taaskord vajab ära märkmist, et ka Šuriku näol oli tegemist nägusa noormehega, kelle teed korduvalt ja korduvalt ristuvad omanäoliste naistega, kes kõik soovivad Šurikult midagi.

Teost tutvustavas tekstis on problemaatikale viidates räägitud «ema ja poja suhete lokaalsest probleemist». Tõepoolest, Šuriku kõrval on teose keskne tegelane tema ema Vera Aleksandrovna, kelle ümber näikse koonduvat kogu raamatu sündmustik (ka füüsiliselt, kuna Šuriku ning tema ema korter ja suvila on kesksed paigad, kus jutustus hargneb). Samas võtan ma endale hetkel vabaduse jätta Vera-tegelane kõrvale ning keskenduda hoopis Šuriku elust läbi käivatele teistele naistele. Õigupoolest ei käi nais-tegelased Šuriku elust läbi, vaid kui nad sinna saabuvad, siis eesmärgiga jääda Šuriku ellu. Tavaliselt nad seda teevadki ja seda isegi juhul kui Šurik seda ise otseselt ei soovi. Autor viib Šuriku kokku teose nais-tegelastega kõige igapäevasemates situatsioonides – tööl, postkontoris, koolis. Tulemus on üldjuhul ühesugune. Šuriku kohusetunne ja nais-tegelaste armastuseotsingud lõppevad romantiliste seiklustega.

Ljudmila Ulitskaja «Siiralt teie Šurik». Foto: Kirjastus Tänapäev

Kohusetunne on oluline märksõna, mis ilmestab Šuriku olekut. Kõiki romantilisi vallutusi iseloomustab mingi kohustuse täitmine. Kellega seob Šurikut tööalaste kohustuste täitmine, kellele on ta lubanud viia medikamente, kelle suhtes tunneb kaastundlikku kohustust pakkuda intiimset lähedust ning kelle päästab ta ühiskondlikust hukkamõistust. Matilda, Svetlana, Valeria, Maria, Sonka. Eelnevast näikse justkui Šurik on naiste läheduses kohustuste täitmiseks, mille eest «tasuks» jagatakse intiimseid rõõme. Osadel juhtudel see nii on, kuid ülekaalus on hoopis olukorrad, kus naised hoiavad Šurikut kohustustega enda kütkes, et neil oleks võimalik saada veel midagi enamat, kui üksnes ustavat ja truud abilist mistahes kohustuste täitmisel. Selle kõige tulemusel tunneb Šurik end vastutavana kõikide naiste ees, kellega tal on lähedasem suhtlus. Raamatu keskpaigaks on Šurikul sisuliselt välja kujunenud nädala plaan – mis päeval, kelle juures ja kui kaua toimetada tuleb. Sellest plaanist peab ta rangelt kinni ja üritab siiralt kõiki enda lähedasi naisi õnnelikuna hoida. Võiks isegi öelda, et tegemist on puhtsüdamliku (siira, sest Šurik on ju siiras) ligimesearmastusega.

Teine grupp naisi, kes Šuriku elust läbi käivad, võib kokku võtta ühisnimetusega haletsus, mille sisse on segatud paras annus kohusetunnet. Šurikul iseenesest ei ole lugu, kas just need konkreetsed naised tema elus on. Selles suhtes, et tema ise ei ole neid enda ellu toonud, vaid teda on toodud nende ellu. Aga kuna nad juba seal on, siis tunneb Šurik jällegi mingit omamoodi kohustust neid aidata. Selle grupi eredameteks näiteks on Lena ja Svetlana. Viimasega neist kohtub Šurik postkontoris juhuslikult, aitab neiu raske kandami toimetada viimase korterisse. Kui korteris kukutab neiu raske paki Šuriku jalale, siis satub neiu paanikasse ning kuigi Šurik ei tee sellest suurt lugu ning tahab end minema sättida, siis kohusetundest neiut lohutada teebki ta seda, aga endale omases – intiimses – võtmes. Samas ei tunne Šurik, et neiu peaks kuuluma tema ellu. Šuriku ning Svetlana vaheline suhe on teose üks huvitavamaid, kuna Svetlana, kuigi armas ning sümpaatne ka Šuriku emale, kannatab tugevate psühholoogiliste häirite käes ning suhtub Šurikusse suisa maniakaalse kiindumusega. Seda on hästi edasi andnud ka autor ise kirjutades järgmised read pärast noorte järjekordset kohtumist: «Väljunud Svetlana trepikojast, heitis Šurik sealsamas selle pisiseikluse peast. Ülimalt nukker inimsuhete asümmeetria: sellal kui Sveltana keris lõputult, esimesest minutist viimaseni kogu Šuriku külaskäigu seanssi, justkui kavatsedes mällu jäädavalt kinnistada kõik tema liigutused, jätkas Šurik elu maailmas, milles neiu täiesti puudus.»

Kõige selle juures liigub Šurik ise täiesti eesmärgipäratult. Šuriku enda soovid ja ambitsioon ei tõusetu teose vältel sisuliselt kordagi aktuaalseks teemaks. Seda taotluslikult. Šurik on terve teose vältel allutada teiste tahtele. Kui helistatakse, siis tuleb minna. Kui küsitakse, tuleb anda. Kui räägitakse, tuleb kuulata. Kõik on respektaabel, kuid mõeldes Šuriku enda peale, siis ei aja ta terve teose vältel sisuliselt kordagi enda asja. Ta on terve teose vältel kellegi teise käsutuses. Ka Ulitskaja kirjutamisstiil on selline, et karakteri sisemonoloogi on vähe ning peaasjalikult jutustakse lugu läbi kolmanda «pealtvaataja» silmade. Seetõttu on ainult vähesel määral aru saada Šuriku tegelikest tunnetest. Ometi jääb mulje, et Šurik ei muretsenudki kordagi enda pärast. See kõlab kui totaalne eneseohverdus teiste inimeste hüvanguks, mida võiks ilmesta pühaku oreool, kuid tegelikult tuleks seda mõista pigem kui asjatut ja eesmärgipäratut rabelemist nooruses («Kas ta midagi tahtiski? Ei, ega ei tahtnud ju!»). Seetõttu suububki Šuriku noorus kolmekümnendatesse eluaastasse ja ühtäkki on piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast. Seda mõistab ka Šurik ise, kui ühel hommikul vaatab talle peeglist vastu hoopis keegi teine – mitte enam see mees, keda ta oli mõelnud end olema.

Oma mõtetes naaseb Šurik veelkord noorusesse, kui kohtub päevaks Moskvas läbisõidul oleva nooruspõlve armsamaga – Lilja Laskina. Koos käikase läbi nooruspõlve rajad, mida kehastavad Moskva bulvarid, kohad ja asjad. Kogu atmosfääri annab Ulitskaja suurepäraselt edasi läbi unustusehõlma vajunud pilkude, lõhnade ja tunnete kirjelduse («Mindi trepikotta: lõhn oli ikka sama»). Kurbus möödunud noorusest ja kohtumine oma unistused täitnud Liljaga tõi Šuriku ilmselt tagasi enda juurde. Kuigi teos lõpeb Lilja külaskäiguga, siis jääb mulje justkui Šurik sai tol hetkel millestki aru. Üks viimaseid olukordasi raamatus kirjeldab, kuidas Svetlana helistas Šurikule, et viimast enda poole kutsuda. Šurik keeldus. Võib-olla et esimest korda terve teose vältel. Kuigi Svetlana rõhutas Šurikule mitu korda, et on äärmiselt oluline, et noormees tema juurde tuleks ning seda kibekiiresti, leiab Šurik et ta ei soovi seda («Šurik juba tahtis küsida, mis juhtus, millest selline rutt, kuid tundis äkki, et see ei huvita teda sugugi»).

Šurikus avaldub midagi belamilikku, kuid hoopis teisest aspektist võrreldes Guy de Maupassanti tegelasega. Georges Duroy kasutas naisi enda eesmärgi poole liikumiseks ning kirjeldatud tundeelamused olid tihti pigem pragmaatilised kui emotsionaalsed. Aleksandr Korn tundis end vajalikuna oma naistegelaste jaoks, mis võimaldas tal mitte mõelda enda soovide ja eesmärkide peale. Sarnaselt Duroyga olid ka Šuriku tunded tihti pigem pragmaatilised ning mitte kannustatud tõelisest kirest. Omamoodi äraspidine Bel-Ami. Nii saigi Aleksandr Kornis siiralt kõigi oma naistuttavate Šurik. See tähendab, et Šurik oli olemas, kui teda oli tarvis. Ta täitis truult enda kohustusi ja naistele meeldis, kui Šurik seda kõike tegi. Ometi on teose pealkiri nii mõneski mõttes hoopis pilge Šuriku tegelaskujule, keda kujutatakse kui heade kavatsustega ning omakasupüüdmatut rumalukekest, kes oli kõigi (siiralt teie), väljaarvatud enda (Šurik) jaoks olemas.