/nginx/o/2020/01/20/12882446t1h73e8.jpg)
Loomingu Raamatukogu kuldsarjas ilmus esimene teos, tšehhi humoristi ja satiirikirjaniku Jaroslav Hašeki juttude valimik «Geniaalne idioot. Huumori kool». Loe raamatust katkendit, toredat lugu sellest, kuidas vahva sõdur Švejk püroksüliiniga ümber käima õppis. Loo on tõlkinud Lembit Remmelgas, värsid Uno Laht. Algselt ilmus see kogumikus «Geniaalne idioot» (LR 20/21, 1983).
Vahva sõdur Švejk õpib püroksüliiniga ümber käima
Ja nõnda sündiski, nagu oli ütelnud auväärt preester: «Švejk, sina saatana silmamuna, kui sina tahad teenida, siis lähed sa püroksüliinilattu teenima. Võib-olla tuleb see sulle kasuks.»
Nii hakkaski sõdur Švejk arsenalis õppima, kuidas püroksüliiniga ümber käia. Ta laadis püroksüliiniga torpeedosid. Seesugune teenistus pole naljaasi, sest te olete kogu aeg ühe jalaga õhus ja teisega hauas.
Kuid vahva sõdur Švejk ei tundnud hirmu. Ta liikus dünamiidi-, ekstrasiidi- ja püroksüliinitünnide vahel nagu aus sõdur kunagi, ja töökojast, kus ta neid kohutavaid lõhkeaineid torpeedodesse toppis, kostis tema laulu:
Piemont, kui sa pole peksa saanud, ära liialt kelgi sa,
hirmust meie ees lõid lukku sa Milano väravad,
hop, hop, hop!
Lukku lõid küll väravad, kinni panid just,
iga nelja silla peale pane topelt valvepost,
hop, hop, hop!
Topelt post ei päästa sind me uljastest ulaanidest,
kes kõik ratsa jalga lasksid, padavai, Milano eest,
hop, hop, hop!
/nginx/o/2020/01/16/12875336t1hb551.jpg)
Sellele imeilusale laulule, mis tegi vahva sõduri Švejki julgeks nagu lõvi, järgnes liigutav laul mehe pea suurustest kneedlikutest, mida vahva sõdur Švejk neelas kirjeldamatu naudinguga.
Ja nõnda elas ta rahuliku südamega issanda üksi ühes arsenali töökojas püroksüliinitünnide keskel.
Ja ühel ilusal päeval tuli inspektsioon, kes käis ühest töökojast teise ja vaatas, kas kõik on korras.
Kui nad tulid töökotta, kus vahva sõdur Švejk õppis püroksüliiniga ümber käima, võisid nad veenduda suitsupilve põhjal, mis kerkis Švejki piibust, et vahva sõdur Švejk on tõesti kartmatu sõdur.
Švejk, märganud sõjaväelisi ülemaid, võttis määruste kohaselt piibu suust ja pani selle võimalikult enda lähedale, et oleks hästi käepärast, nimelt lahtisesse terasplekist vaati, milles oli püroksüliin. Seejuures kõmistas ta kätt kõrva juurde tõstes:
«Teatan alandlikult, miskit uudist pole ja kõik on korras.» Inimese elus on momente, millal leidlikkus mängib suurt rolli. Kõige kavalamaks kogu seltskonnast osutus ooberst. Püroksüliinitünnist kerkisid piibusuitsurõngad ja tema taipas öelda: «Švejk, suitsetage edasi!»
Need olid targad sõnad, sest põlev piip on kindlasti parem mehe suus kui püroksüliinitünnis. Švejk lõi käe kõrva äärde ja ütles: «Teatan alandlikult, suitsetan edasi.»
Ta oli sõnakuulelik sõdur.
«Ja nüüd, Švejk, lähete vahituppa.»
«Teatan alandlikult, ei või minna, sest ma pean ettekirjutuse kohaselt kuni kella kuueni siin olema, kuni mulle tuleb vahetus. Püroksüliini juures peab kogu aeg keegi olema, et ei juhtuks miskit õnnetust.»
Inspektsioon tegi, et minema sai. Kõik tormasid vahituppa, kus anti käsk Švejki järele patrull saata.
Patrull läks vastu tahtmist, aga siiski läks.
Kui nad jõudsid töökoja ette, kus vahva sõdur Švejk istus põleva piibuga keset püroksüliinitünne, hüüdis jaoülem: «Lontrus Švejk, viska piip aknast välja ja tule õue!»
«Ei tule mõttessegi, härra ooberst käskis edasi suitsetada ja mina suitsetan, mingu ma või lõhki.»
«Tule välja, sa seapoeg!»
«Vabandan alandlikult, ei tule. Praegu on kell alles neli ja te võite mind välja vahetada alles kell kuus. Kuni kella kuueni pean ma püroksüliini juures olema, et ei juhtuks miskit õnnetust. Mina olen ettevaat…» Sõna lõpp «lik» jäi tal ütlemata. Te võib-olla olete lugenud suurest õnnetusest arsenalis. Üks töökoda teise järel lendas õhku, kuni kogu arsenal oli kolmveerand sekundi jooksul õhku lennanud.
Algas kõik töökojast, kus vahva sõdur Švejk õppis püroksüliiniga ümber käima, ja sellesse kohta kuhjusid otsekui monumendiks palgid ja plangud ja raudkonstruktsioonid, mis lendasid sinna igast kandist kokku, et anda viimset au mehisele Švejkile, kes ei tundnud hirmu püroksüliini ees.
Sapöörid töötasid kolm päeva rusudes ja kandsid kokku päid, reisi, käsi ja jalgu, et armas taevaisa võiks viimsel kohtupäeval kergemini ära tunda erinevate auastmete kandjaid ja neid sedamööda ka autasustada.
See oli kaelamurdev töö. Kolm päeva koristasid sapöörid palke ja rauarisu ka Švejki haualt ja kolmanda päeva öösel, kui nad olid selles tohuvabohus üsna sügavale jõudnud, kuulsid nad meeldivat häält:
Lukku lõid küll väravad, kinni panid just, iga nelja silla peale pane topelt valvepost, hop, hop, hop!
Sapöörid tuhnisid tõrvikute valgusel edasi hääle suunas: Topelt post ei päästa sind me uljastest ulaanidest...
Tõrvikute valgusel nägid sapöörid rauarisu ja palgihunniku all midagi koopataolist ning märkasid kaugemas nurgas vahvat sõdurit Švejki, kes pani piibu kõrvale, tõstis käe mütsi äärde ja kandis ette: «Teatan alandlikult, miskit uudist pole juhtunud ja kõik on korras!»
Ta tiriti sellest sissevarisenud põrgust välja ning kui vahva sõdur Švejk seisis ohvitseride ees, kordas ta: «Teatan alandlikult, miskit uudist pole juhtunud ja kõik on korras ja palun alandlikult mind välja vahetada, sest kell on juba ammu kuus, ja samuti palun mulle selle aja eest, kui katus pähe kukkus, toiduraha välja maksta!»
Mehine sõdur oli ka ainuke, kes terves arsenalis sellest katastroofist eluga välja tuli.
Tema auks korraldati linna sõjaväeliste ringkondade poolt õhtul ohvitseride kasiinos väike pidusöök. Ohvitseridest ümbritsetuna jõi vahva sõdur Švejk nagu kaamel ja tema heasüdamlik ümmargune nägu säras rõõmust.
Järgmisel päeval sai ta toiduraha kolme päeva eest nagu rindelgi ja kolme nädala pärast ülendati ta kapraliks ja ta sai suure lahingumedali. Kui ta Trentos medali ja kapralitärnidega kaunistatuna oma kasarmusse astus, sai ta kokku ohvitser Knoblochiga, kes hakkas värisema nagu haavaleht, kui ta vahva sõduri Švejki kardetavalt heasüdamlikku lõusta nägi.
«Sina, võllanägu, oled jälle mõne sigadusega hakkama saanud!» ütles ta Švejkile.
Sellepeale kostis muhelev Švejk: «Teatan alandlikult, ma õppisin püroksüliiniga ümber käima.»
Ja ülendatud meeleolus astus ta kasarmuõue, et oma kompanii üles otsida.
Samal päeval luges valvekorraohvitser meeskonnale ette sõjaväeministeeriumi korralduse armee aeroplaanide väeosade loomise kohta ja üleskutse soovijatel ennast meldida.
Vahva sõdur Švejk astus ette ja kuulutas ohvitseri poole pöördudes: «Palun alandlikult, ma olen juba üks kord õhku lennanud ja mina seda asjandust tunnen ja ma tahan õhuvägedes keisrihärrat teenida.»
Nõnda rändaski vahva sõdur Švejk nädala pärast õhulaevade väeossa ja nagu te näete edaspidi, käitus ta seal niisama mõistlikult nagu arsenaliski.