Loe katkendit ⟩ Loomingu Raamatukogus ilmus Jaan Krossi seniavaldamata värssromaan «Tiit Pagu»

Jaan Kross 1996. aastal. Foto: Peeter Langovits

Jaan Krossi 100. sünniaastapäevaks ilmub esimest korda avalikkuse ette värssromaan «Tiit Pagu», mille kirjutamist Kross alustas arvatavasti 1940. aastate hakul ning mille kallal töötas 1951-‒1954 Siberis asumisel olles ja seejärel Tallinnas. Ligi 3700 värsireast koosnev tehniliselt virtuoosne teos jäi tollal pooleli ning hiljem Kross seda enam ei meenutanud.

LR 1-3 / 2020. Jaan Krossi värssromaan «Tiit Pagu». Foto: Loomingu Raamatukogu

Romaan annab värvika sissevaate 1930. aastate lõpu Tartu üliõpilasellu ning Tallinna kodanlas- ja töölismiljöösse. Nimitegelane Tiit Pagu on korporant, kes eluliste asjaolude sunnil läheneb marksistlikule maailmavaatele. Teos katkeb 1940. aasta juunisündmustega.

Jaan Unduski saatesõna avab Krossi siiani varju jäänud kirjanduslikku tegevust Siberis ja valgustab «Tiit Pagu» sünnilooga seostuvaid seiku.

Avaldame teosest katkendi.

***

Jaan Kross

«TIIT PAGU»

Värssromaan

Trükki toimetanud Jaan Undusk

ESIMENE OSA

Esimene peatükk

1.

Kõik algas suurepäraselt

ning jatkus jumalikult... aga...

Päev puhkes päiksesäraselt

jääpurikates akna taga.

Koit uudistavi sõrmi toas

taas riivas iga ammust eset

ja punetavas valgusjoas

laud koorus varjust. Laual, keset

bloknoote, võtmeid, sulgi, kirju,

pilt oli korratu ja kirju.

Siin lebas värskeid ajalehti,

kust alles õhtul, nagu näis,

ristsõnamõistatusi tehti,

ning, ääred kritseldusi täis,

sealsamas, lahti, «Kirilind»,

pool hammustatud juustulõigust,

kaas kinni, köide «Tõtt ja õigust»

ning, tolmunud, «Gone with the Wind».

2.

Ja koidu roosa triibukaar

teed jatkas. Toolid, kamin, milt

jäi silma sirge piibupaar

ja nukravõitu daami pilt.

Ning seintel, vis-à-vis, kaks topist,

öökull ja pikakoibne nepp,

ja kohvrid nurgas, mille sopist

kaes saapapaar ja suusakepp.

Ukspaokil kapp, kust paistmas nähti

vast kümne köite seljatähti,

kaht-kolme särki, lipsurida

ja tühje pudeleid viit-kuut...

Ning pettund hommik muigas: mida

võis lõpuks leidagi siit uut?!

Ja peatus seinal päiksemäng

kui puhtakspleekiv meneteekel

just sääl, kus rippus värvitekkel

ja seisis teklikandja säng.

3.

Tiit virgus... Ei! Las magada

veel veidi ringutades randmeid

me sangar. Hetk on jagada

ta kohta täiendavaid andmeid.

Tiit Pagu. Aastakäik viisteist.

Semestrit seitse studens juris

korp! Patriast, kus polnud teist,

kes nõnda hiilanuks mensuuris,

kes tundnuks täpsemalt kommaani,

kes jäänuks sirgemalt ka maani

täis päi ööks otsaks joomaringi,

kel olnuks anekdoote sellist

head varu rõõmustamaks hingi,

kel igast haasimisduellist

nii ilmselt paistnuks kõrge klass

või kel, kui fuksid kuidas suutsid

tiiskandis kriiskasid fiduutsit,

nii uljalt šmollis laulnuks bass!

4.

Tiit polnud just suur viitsija

töötudengite tuimas leeris.

Kuid ometi Justiitsia

ta keskmist indu protežeeris.

«Peas piibel papil, psalter mungal!»

nii väitis «praktikute» sekt,

«ning meile piisav tarkustungal

on, ergo, alati konspekt!»

Ent, lausumata liigset kiitu,

õnn eksameil ei reetnud Tiitu.

Ta vastused et olid suunat

nii täpselt märki, ma ei arva.

Tal vedas, kuna ta Fortuunat

käis kiusamas diskreetselt harva.

Töö polnud tema pärisliist:

muid tegevusi leidus miljard!

Seltskond ja tants ja bridž ja piljard

ja sport ‒ ja naised last not least.

5.

Jah, kuigi ajaviiduga

mõõn saabuda võib sule hoole,

paar sõna seoses Tiiduga

peab pühendama õrnemsoole.

Kaks mainit jumalannat et

ta tempe soosis, on’s see ime?!

Fortuuna, teame, on grisett

ja kõhn Justiitsia on pime.

Kuid mitte taevasi, vaid maisi

siin olgu puudutatud naisi.

Hulk baaridaame naeratas ta

taastulles... mälestuste tasuks...

Kolm prouat lahutada lasta

end olid otsustand ta kasuks.

Tast teadis iga lilleneid.

Ning koolitüdrukute kambus

ta ümber värske Amor ambus

kui tooreid õunu... südameid!