Kuidas inimloomast maailmavalitseja sai

Foto: Shutterstock

Raamatublogija Mariann Vendelin luges Yuval Noah Harari teost «Sapiens: Inimkonna lühiajalugu», mis on maailmas parajalt laineid löönud.

70 000 aastat tagasi - tulevik, Maa. Inimese arengus on neli olulist evolutsiooni. Esimene neist oli kognitiivne revolutsioon, kujutlusvõime areng. Tänu sellele, et inimestel tekkis võime asju ette kujutada ning usk asjadesse, mis on olemas vaid meie kujutluses, on meil võimalik teha omavahel koostööd. Järgmine pöördepunkt oli põllumajandusrevolutsioon, kui inimesed jäid paikseks. See lubas populatsioonil kasvada ning lisaks inimesele mõjutas ka kodustatud loomade ja taimede arenemist. Inimeste elutingimused muutusid aga halvemaks, sest paikne eluviis pakkus vähem vaheldust nii toidu kui tegevuse osas võrreldes küttimise ja korilusega. Seejärel hakkas üha rohkem väiksemaid inimrühmi ühinema ühe ülemaailmse inimkonna poole. Viimane oluline revolutsioon on teaduse revolutsioon. Kuidas on selle arengu jooksul muutunud aga inimkonna õnnelikkus?

Raamat algas põnevalt, sest olen nii varase ajalooga vähe kokku puutunud ning mind paelus teooria, kuidas/miks sai Homo sapiensist domineeriv inimliik ning teised surid välja. Sellele teemale on pühendatud esimene neljandik raamatust. Ülejäänud räägib sellest, mis sai inimesest edasi, kuidas oleme jõudnud tänasesse päeva. Kogu inimkonna ajalugu 500-leheküljelisse raamatusse mahutada on ambitsioonikas projekt. Eelkõige on «Sapiens: Inimkonna lühiajalugu» ühe inimese, Yuval Noah Harari nägemus. Ta toob välja, millised sündmused on tema arvates olnud kõige olulisemad, ning muidugi jääb palju raamatust üldse välja. Teos on niivõrd populaarne ilmselt seetõttu, et mõned Harari hoiakud on uudsed ja seisavad lausa vastu laiemalt levinud seisukohtadele.

Toon mõned ideed välja ka, mis mul raamatust meelde jäid:

• Inimene hakkas maailma muutma niipea, kui paikseks jäi ja põldu hakkas harima.
• kõik, mis hetkel meie maailmas oluline on, on väljamõeldis (õigused, seadused jne) ja nii paljud mured on seetõttu pseudoprobleemid
• Kõik inimese koostöövormid põhinevad väljamõeldud asjadel - religioon, võim, kaubandus, seadused jne.
• Vabadust ja võrdsust ei saa korraga olla. 

- Nii nagu keskaegne kultuur ei suutnud rüütliideaali kristlusega lepitada, ei suuda ka praegune maailm vabadust ja võrdsust kokku sobitada.

• Raha ei ole kurja juur, vaid inimese sallivuse tippsaavutus, usalduslikkuse süsteem.

- Kristlased ja moslemid, kes ei ole suutnud kuidagi religioossete veendumuste osas kokkuleppele jõuda, suutsid üksmeelselt uskuda raha, sest kui religioon tahab, et me usuksime midagi, siis raha tahab, et me usuksime, et teised inimesed usuvad midagi.

-Raha on palju eelarvamustevabam kui keeled, riikide seadused, kultuurikoodid, religioonid ja sotsiaalsed tavad.

• Kõik luksuskaubad saavad kord tarbekaupadeks.
• Ajalugu liigub ühtsuse suunas.

Kõigi Harari seisukohtadega ma aga ei nõustu. Näiteks kirjutab ta, et inimestel oli enne põllumajandusrevolutsiooni parem elu. Rändava eluviisiga küttidel ja korilastel oli vähem töötunde ning rikkalikum toidulaud. Ta maalib nii roosilise pildi, et esimese hooga mõtlesin isegi, kui äge oleks sellist elu kogeda. Hiljem hakkasin alles mõtlema, et kõik sellele teooriale vastu käiv oli lihtsalt raamatust välja jäetud.

«Kujutletavast korrast ei ole pääsu. Kui me oma vanglamüürid maha kisume ja vabaduse poole jooksu pistame, jookseme tegelikult veelgi suurema vangla avaramasse hoovi.»

Teine pool raamatust köitis mu huvi vähem. Esiteks olid teemad tuttavamad. Teiseks oli liiga vähe fakte ja liiga palju arutlemist teemal, mis mind nii väga ei huvitanud. Lisaks olin ise juba kriitilisem ja pilkavad laused muutusid tüütavaks. Harari kirjutab tuliselt koduloomade halbadest elutingimustest. Mul ei ole midagi veganite vastu, aga see oli ootamatu ja veider, kui suur osa inimkonna ajaloost kõnelevast raamatust rääkis sellest, kuidas inimkond lehmadest oma orjad on teinud. Samal ajal oli inimorjadest palju vähem juttu. Lisaks sisaldus raamatus veel huvitav hüpotees, kuidas nisu hoopis kodustas inimese. Sellised huvitavad ideed vaheldusidki pikemate aruteludega teemal, mis mind nii väga ei huvitanud ja üldmulje raamatust jäi kaootiline. Ikkagi arvan, et kui mina peaks inimkonna lühiajaloo sama paksus teoses kokku võtma, siis minu fookus oleks Harari omast sootuks erinev.

Minu jaoks oli raamatu suurim väärtus see, et ta näitas ajalugu teisest vaatenurgast ja pani mõtlema. Esimese õhinaga on lihtne autori ideedega kaasa minna, aga see on siiski ühe inimese arvamus, mitte faktidega tõestatud tõde. Seega - kes teose ette võtab - lugege kriitiliselt! Mõtle oma peaga, vastanda erinevaid arvamusi. «Sapiens: Inimkonna lühijalugu» on teos, mis sobiks hästi koolis lugemiseks ja arutamiseks, sest ta annab mõtteainet ning paneb ajaloosündmusi teise pilguga vaatama. See on küll infomahukas, kuid lihtsasti loetav. Teose populaarsuse taga on kindlasti ka see, kuidas autor keerulisi asju kergesti mõistetavaks muudab. Seal olid kõrvuti tuttav jutt koolitundidest ning Harari huvitavad teooriad. Aastaarve on vähe ja arutlemist rohkelt. Mingil hetkel tundsin küll, et lihtsustamist on minu maitse jaoks liiga palju ning mõned märkused tundusid pilkavad stiilis, et kiviajal ei olnud nutitelefone. Pigem kulub aega saadud teadmiste ja teooriate seedimiseks. Võib-olla oleks minu arvamus positiivsem, kui oleksin ise kõige lahti mõtestamiseks aega rohkem võtnud. Raamat jääb igatahes mu riiulisse alles ja alati on võimalus ta ju uuesti kätte võtta.

«Mõni muistses Egiptuses elanud jõukas mees poleks selle pealegi tulnud, et viia oma naine suhtekriisi lahendamiseks Babülooniasse puhkama. Selle asemel ehitas ta naisele ehk luksusliku hauakambri, millest viimane oli alati unistanud.»

Yuval Noah Harari on 1976. aastal sündinud iisraeli ajaloolane. Ta kasvas üles sekulaarses juudi peres. Ülikoolis spetsialiseerus Harari keskaegsele ja militaarajaloole. Neil teemadel on ta avaldanud mitmeid raamatuid ja artikleid, kuid tuntus saabus, kui mehe fookus pöördus maailma ajaloole ning ajaloo makroprotsessidele. Näiteks huvitab teda küsimus, kas inimesed on ajaluu kulgedes muutunud õnnelikumaks. Oma doktorikraadi kaitses mees Oxfordi Jesus kolledžis. «Sapiens: Inimkonna lühiajalugu» ilmus esmalt 2011. aastal heebrea keeles ja seejärel kolm aastat hiljem inglise keeles. 

«Sapiens: Inimkonna lühiajalugu» pakkus huvitavat vaatenurka Homo sapiensi arengule. Siiski ei ole ma sellest eriti vaimustuses. Seal olid küll huvitavad teooriad, kuid üldmulje jäi liiga kaootiline. Minu huvi kõikus seda lugedes seinast seina - kohati oli väga huvitav ja kohati huvi kadus. Igal juhul andis raamat mõtlemisainet. Soovitaksin seda lugeda eelkõige vanemal koolieal, sest see annab ajalootunnis õpitule hoopis teise vaatenurga ning pakub inspiratsiooni mitmeks esseeks ja kirjandiks! Rõhutan veel - lugege kriitiliselt, ärge võtke iga sõna puhta kullana!