Kuidas «suur meheuputaja» terve sadamalinna ajaloost kustutas

Marcus Rosenlund. Foto: Kirjaniku promopilt

Loe katkendit Marcus Rosenlundi romaanist «Ilm, mis muutis maailma». Marcus Rosenlund on Soome teadusajakirjanik, kes kirjutab oma raamatus, kuidas on sõjad kaotatud ja tsivilisatsioonid muutunud mitte ainult inimeste endi tegevuste, vaid ka ilma tõttu. Luues silla minevikus aset leidnu ja tänapäeval kliimaga toimuva vahele, jutustab ta ilmastikust ja sellest, kuidas on ilm kujundanud meie maailma ja ajalugu - teemadel, mis on inimesi läbi aegade alati huvitanud. Eesti keelde tõlkis raamatu Kadi-Riin Haasma.

On 1362. aasta jaanuar ja tulekul on torm. Rungholti sadamalinn Taanis Slesvigi krahvkonnas kaob õige pea kaardilt. Sõna otseses mõttes. Kuid Rungholt pole ainus: kui torm on möödunud, tuleb Põhjamere ranniku kaart põhjalikult ümber joonistada. 100 000 inimest (võib-olla pisut vähem või rohkem, täpselt ei tea keegi) leiab oma lõpu jääkülmas tumedas vees, mida saabuv torm enda ees lükkab.

Kuid meri annab ja meri võtab, nagu öeldakse. Samal ajal kui ühe linna – Rungholti – tulevik upub merre, luuakse tingimused selleks, et üks teine linn – Amsterdam – saaks minna vastu hiilgavale tulevikule ülemaailmse meresõidu- ja kaubandusimpeeriumi keskusena.

Marcus Rosenlund «Ilm, mis muutis maailma». Foto: Ühinenud Ajakirjad

De Grote Mandrenke, selline on saabuva tormi alamsaksakeelne nimetus, «suur meheuputaja». Kasutatakse ka nime Zweite Marcellusflut, teine Marcelluse hiidlaine. Esimene Marcelluse torm 1219. aastal oli püha Marcelluse päeval 16. jaanuaril – ka see oli enneolematult laastav ja surma külvav torm. Tormide sagenemist tol ajal saab vähemalt osaliselt selgitada sellega, et Euroopa ilm hakkab muutuma külmemaks. Algamas on niinimetatud väike jääaeg. Tasapisi külmenev Arktika ja laienev merejää tähendavad suuremaid temperatuurierinevusi põhja ja lõuna vahel, mis omakorda annavad jõudu üle mandri läänest saabuvatele tormidele.

Rungholts bane, 1362. aasta uputus, saab alguse Atlandi ookeanil tekkinud edelatormist. Teel kirde poole omandab torm orkaani mõõtmed, enne kui vuhiseb 15. jaanuaril üle Iirimaa ja Lõuna-Inglismaa, põhjustades seal tõelise hävingu. Langevad terved metsad, sajad tuhanded puud. Anonüümne kroonikakirjutaja, tõenäoliselt dominikaani munk Canterbury katedraalist, kirjeldab seda nii:

Vespri ajal tõusis säherdune torm ja keeristuul, mille sarnast Inglismaal iial varem nähtud polnud, see tegi majad ja ehitised peaaegu maatasa. Viljapuud aedades ja mujal, niisamuti teised puud, mis kasvasid metsades, rebiti juurtega maast üles kohutava kõmina saatel, otsekui oleks viimne kohtupäev saabunud. Inglise rahvast haaras suur hirm ja õud, seesugune, et keegi ei teadnud, kust kaitset otsida, kui kirikutornid, tuuleveskid ja paljud elumajad kokku olid varisenud.

Kokku varisenud kirikutornide hulka kuulub näiteks Norwichi katedraali kõrge puittorn. See murdub tormis nagu tuletikk ja kukub alla, otse läbi kiriku katuse. Rängalt saavad kahjustada ka Salisbury ja Winchesteri katedraal.

Kuid kõige hullem on alles ees. Nüüd jõuab torm mandrile. Ja kui Põhjameri kerkima hakkab, ei jää selle teele jäänutel üle muud kui kasutada läbi aegade kõige universaalsemat õlekõrt: paluda Jumalat ja loota kõige paremat.

Üle mandri liikudes lükkab torm madala ja tasase ranniku poole tohutut veemassi. Tormituule, tõusuvee ja tormi silmas valitseva ülimadala õhurõhu õnnetu kombinatsioon kergitab veetaset mitme meetri võrra ja tekitab tohutu hiidlaine, nagu tsunami. Just sellise, millest madalatel rannaaladel elavad inimesed õudusunenägusid näevad. Sellesama saatusliku nähtuse tõttu olid ka meie aja orkaanid Katrina ja Sandy Ameerikas nii suure hävitusjõuga. Rääkimata tsüklonist, mis tabas Bangladeshi 1991. aastal, selle kuuemeetrine hiidlaine maksis rohkem kui 140 000 inimese elu ja jättis kodutuks kümme miljonit.

Ja siis see väike keskaegne Taani sadamalinn Rungholt 1362. aastal. Kui vaadata nüüdisaegset Põhjamere ranniku kaarti, ei leia sealt sellenimelist linna. Pole midagi imestada, sest nagu öeldud, ei olegi seda enam olemas. Arvatakse, et linn asus nüüdse Põhja-Friisimaa ranniku lähedal poolsaarel. 1362. aasta hiidlaine lõikab poolsaare lahti ja tekitab Strandi saare. Laine uhub ära ka suure osa maast, muu hulgas selle, millel seisab Rungholti linn.

Ka 220-ruutkilomeetrine Strandi saar ei jää alles, selle lõhub üks hilisem torm mitmeks tükiks: Pellwormi, Nordstrandi (nüüd taas poolsaar), Nordstrandischmoori ja Südfalli saareks.

Kusagil nende vahel merepõhjas asub praegu niisiis see, mis on veel järel kunagisest uhkest keskaegsest Rungholti sadamalinnast. Kas keegi juba kuuleb kirikukelli?

Kahtlemata on olnud ajaloolasi, kelle meelest on see kõik vaid kummituslugu ja kes on keeldunud tunnistamast, et Rungholti linn üldse kunagi olemas oli. Aga suurem osa eksperte on üsna ühel nõul selles, et Rungholti nime kandev sadamalinn asus omal ajal toonases Taani Slesvigi krahvkonnas. Rungholti nime võib leida näiteks ka ühelt 17. sajandi kaardilt, kuigi kartograaf Johannes Meyer ise oli näinud linna ainult ühel vanemal kaardil, mis oli pärit aastast 1240. Olemas on ka üks kaubavahetusleping, mis on sõlmitud 1361. aastal kahe kaupmehe vahel, kellest üks oli Rungholtist ja teine Hamburgist.

Lisaks on merepõhjast saadud hulganisti arheoloogilisi leide, just sellest Vadehaveti osast, kus Rungholt arvatakse olevat asunud: kahhelplaate, mõõku, keraamikat ja luid. On leitud isegi kaevusid ja üks vana lüüs.