Põnev sissevaade põhjanaabrite ajalukku: Soome luure võidud, reetmised ja kaotused

Vilho ja Tyyne Pentikäinen ning nende poeg Pauli tegid suvel 1933 autoga puhkusereisi Põhja-Soome. Foto: FOTO MARKKU SALOMAA ERAKOGUST

Eesti-Soome suhted on traditsiooniliselt olnud heas seisus, kuid aeg-ajalt on ilmnenud mõrasid, nagu näitas ka detsembris puhkenud skandaal, kui siseminister Mart Helme mõnitas Soome vastset peaministrit Sanna Marini. Sel juhul ja ka varem on üheks põhjuseks olnud eestlaste halb Soome ajaloo tundmine – kõik, mis on negatiivne Eestis, ei pruugi olla seda Soomes ja vastupidi.

Sestap tuleb vaid tervitada raamatuid põhjanaabrite ajaloost. Soome ajakirjaniku Martti Backmani dokumentaalromaan «Spioonid. Vilho Pentikäineni põgenemine ja Nõukogude spionaaživõrgu kokkuvarisemine 1933» pakub taas põnevat sissevaadet põhjanaabrite 20. sajandi ajalukku.

SPIOONID, REETMINE, POLIITILISED MÄNGUD…

Martti Backman «Spioonid». Tõlkinud Ants Paikre. Foto: Koolibri

Backmani raamat jutustab loo, kuidas Soome armee peastaabi ohvitser Vilho Pentikäinen aastaid Nõukogude Liidu kasuks spioneeris, siis Nõukogude Liitu põgenes ja kuidas tema põgenemine vallandas doominoefekti, mis päädis Nõukogude spioonivõrgu kokkuvarisemisega Soomes. Selgub ka spioneerimise põhjus – Pentikäinen oli Soome kodusõjas olnud valel ehk punaste poolel ning sattunud ka vangi. Nüüd soovis ta vaid kättemaksu. Eks seegi detail näita Soome ajaloo erinevust Eesti omast, kus kodusõja kogemus puudub ja kus praegu vasakpoolsusel on Nõukogude okupatsioonist tulenevalt halb maik man. Soomes on need asjad veidi teisiti.

Niisiis õnnestub Pentikäisel aastatega reeta Nõukogude Liidule Soome suurimad sõjalised saladused, sealhulgas salajane sõjaline koostöö Eestiga. Väga ülevaatlik sõdadevahelise poliitika koht on Pentikäise ühe kambajõmmi Einar Vähä ülekuulamine. Vähä räägib oma ülekuulajatele nagu ajalooõpik – et Nõukogude Liit kardab piiririikide koostööd, sest ehkki suurriigid ei julge ise sõjavägesid Nõukogude Liidu vastu kasutada, relvastavad nood piiririike, kus leidub ka piisavalt elavjõudu. Et Nõukogude laevastik võidakse jätta Kroonlinna sadamasse, seega tuleks kiirelt vallutada nii Eesti kui ka Soome rannik. Nagu me teame Eesti ja Soome sõjalisest koostööst, oli tõesti plaan panna Soome laht lukku.

Suurriigid valmistuvad alati sõjaks, selgitab Vähä. Kuldne tõetera, kahju ainult, et Eesti seda tõsiselt ei võtnud. Aga Vähä annab selgitusi ka Soome politseile. Asi, mis täitus ainult mingis osas, oli soome kommunistide kasutamine sõjas. Vähä on veendunud, et need rakukesed on olemas. Seda isegi pärast kodusõda, mis mõjus punastele laastavalt. Nagu me tagantjärele tarkusena teame, siis Soome sees Talvesõja ajal ikka reaalset ohtu ei tekkinud – Nõukogude Liit pidi Otto Kuusise valitsuse looma siiski Nõukogude Liidus elanud soomlastest. Vähä ülekuulamise ülevaade on kui Talvesõja stsenaarium. Seda ainult seitse aastat varem reaalselt toimunust.

Nõukogude spioonivõrgu kokkuvarisemine annab samas ka ülevaate Soome armeest. Nõukogude ohtu võeti tõsiselt, aga samas käidi lõdvalt ümber turvalisusega. Kord unustati portfell sõjaliste andmetega, kord õnnestus õppustele sisse imbuda filmidirektorit mängides. Silt «kõrvalistel isikutel objektil viibimine keelatud» pole niisama välja mõeldud.

HAARAVAD KIRJELDUSED JA DIALOOGID

Ajakirjanikuna kirjutab Backman haaravalt, lisades dialoogidesse pinget ja mõtteid, mis võib-olla ajaloolise tõega sada protsenti kokku ei lähe (kuidas saab teada, mida keegi mingil ajahetkel mõtles või tundis?), aga tõsiteadusliku ajalooraamatuna pole «Spioonid...» mõeldudki. Hea sissevaade on ülekuulamiste kirjeldus – kuidas käis kassi-hiire mäng ja missuguse loogika alusel võisid mõelda nii kinnipeetu kui ka ülekuulaja.

Proua Martini sissekukkumine oli kui lotovõit, ent Nõukogude peaspioon jäi endale kindlaks. Samas kukkusid sisse ka inimesed, kes ei saanud arugi, et nad võõrriigi kasuks spioneerivad. See kõik on raamatus põnevalt lahti kirjutatud.

Eestis kirjutatu on ajalooteaduslikum – Reigo Rosenthal ja Marko Tamming on kirjutanud kaks soliidset raamatut Nõukogude eriteenistuste tegevusest sõjaeelses Eesti Vabariigis. Nõukogude luure meetodid on sarnased nii Eestis kui ka Soomes. Ja kui soomlastel oli Vilho Pentikäinen, siis eestlastel Nikolai Trankmann, kes müüs nõukogulastele Narva kaitseehitiste plaanid.

Pentikäise põgenemises peitus ka traagika. See, mis 20. sajandil ikka juhtus. Kujutletud paradiis lõppes koonduslaagris. Esmalt läks tal hästi – eesti lugejal oleks olnud huvitav teada, mida tegi Pentikäinen 1940. aastal juba selleks ajaks punaseks muutunud Eestis. Paraku on selle kohta vaid pool lauset. Lõpuks Pentikäise jäljed kaovad, suure tõenäosusega kaotas ta elu Gulagis. Selle vastand, Saksa koonduslaager (Auschwitz), ootas aga proua Martinit, Nõukogude tippspiooni, kelle soomlased sakslastele sõja ajal üle andsid. Niisiis lõpetas üks Nõukogude spioon Nõukogude ja teine Saksa koonduslaagris.

Mõneti saab siit paralleeli tõmmata soome filmiga «Ikitie», kus ka mujalt maailmast Nõukogude Liitu sõitnud soomlased arvasid olevat jõudnud paradiisi. 1937.–1938. aasta repressioonid tegid sellele unistusele lõpu (ilmselt oldi sellest aru saadud juba varem). Pentikäinen elas repressioonid üle, aga lõpp polnud temalgi parem.

Eestit on raamatus küll. Nii aitas Eesti poliitiline politsei tuvastada soomlastel Nõukogude spioone. Sõjalisest koostööst oli juba juttu.

Niipalju, kui teame praegusest Vene luurest, ei erine motiivid ja tegutsemine suuresti 1930. aastate omast. Jah, on küll moodsad telekommunikatsioonivahendid, kuid näiteks Herman Simmi sidepidamine mahlapakkide kaudu Õie pargis Nõmmel meenutab pigem 1930. aastaid. Nii nagu Moskva soovis saada infot Eesti ja Soome kohta 1930. aastail, otsib Vene luure infot Eesti ja liitlaste sõjalise võimekuse kohta ka praegu.

Igal juhul on tegemist kasuliku ja huvitava raamatuga – need, kes soovivad rohkem teada Soome ajaloo kohta ja kes on luurehuvilised, siis peaks see raamat kindlasti nende raamaturiiulil olema.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».