Õudne elu ei tundu õudne, kui see on kõik, mida sa tead

Foto: Shutterstock

Raamatublogija Laura-Kristiina Valdson luges Ane Rieli 2016. aastal ilmunud põnevikku «Vaik» ja soovitab seda ka teistele.

2016. aasta parima põhjamaade põnevusromaani auhinna võitnud «Vaik» on muinasjutulise hõnguga õudusromaan tüdrukust, kes kirjeldab oma elu alates päevast, mil ta isa vanaema ära tappis. Haarderite nimeline perekond elab väikesel saarel eraklikku ja rahulikku elu. Vaikse loomuga pereisa kuhjab koju inimeste ära visatud asju, hoides samal ajal end ja perekonda muust maailmast kõrvale. Sündmus sündmuse järel viib mehe vaikselt süveneva hulluseni, tehes perele iga järgneva otsusega aina rohkem haiget. Tema tütar isegi ei kahtle, et isa hoiab teda vanas konteineris peidus puhtast armastusest.

Ane Riel «Vaik». Foto: Eesti Raamat

Raske on Ane Rieli «Vaiku» ühte kindlasse žanrisse liigitada, sest selles oli üheaegselt õuduselemente, põnevikku, krimi ja müstikat. Lugu on jutustatud läbi lapseliku vaatepunkti, mis annab väga imepärase, justkui välja mõeldud atmosfääri. Asjad lihtsalt juhtuvad, tütar peab normaalseks vargil käimist, inimestest eemale hoidmist ega kahtle isa käitumise õigsuses. Kuidas ta saakski, kui see on ainus elu, mis ta teab?

Tüdruku süütu vaatepunkt ja kirjeldused teevad selle väga kergeks lugemiseks, kuid väiksed vihjed koduse elu ja isa iseloomu kohta lisavad õudust. Näiteks peatüki lõpp, kus ta isaga kalal käimist kirjeldas: «…mõne aja pärast oskasin ma teha omaenda kurika, millega lestale pähe lüüa, nii et ta kohe ära sureks.»

Looduskirjeldused olid lihtsalt võrratud, elamust võimendas saare isolatsioon. Samuti suurendas saare loodus kontrasti, mis Haarderite peres toimus. Mida rohkem aeg edasi liikus, seda enam tegelaskujud hääbusid kuni üllatava lõpplahenduseni.

Raamatu pealkiri on täpp i-peal, sest vaik kui millegi igavesti säilitamine oli läbiv idee. Asjadeihalus sümboliseeris mehe hirmu muutuste ees, seejuures hirmu tütre kodust lahkumise ees. Tütre reaktsioon kodusele elule näitas aga keskkonna olulisust isiksuse kujundamisel. See on võrratult kirjutatud teos, mis oma muinasjutulise stiiliga jääb kauaks meelde. Keeleliselt üks ilusaimaid põnevusromaane, mida olen lugenud.