Eluterve pohhuist luiskab vahel natuke, et mitte teistele haiget teha

Tom Valsberg raamatuesitlusel. Foto: Erakogu

Tom Valsberg andis hiljuti välja lõbusa raamatu «Eluterve pohhuist». Kes see eluterve pohhuist siis on? See on tegelane, kes hoolib, aga ei muretse. Ta pigem laseb varvast, kui kuulab kellegi hala või süüdistamist. Ta ei tee kärbsest elevanti ega satu pisiasjadest paanikasse. Ta on õppinud ahastamise asemel end hoopis herneks naerma. Ta teab, et küünte närimisest vitamiine ei saa. Ta ei võta elu liiga tõsiselt, sest teab, et ta niikuinii ei pääse sellest eluga. Loe raamatust katkendit.

Eluterve pohhuist hoolib teistest rohkem, kui sa oskad arvata. Seepärast luiskab ta vahel natuke, et mitte teistele haiget teha.

Vahel on nii, et sa oled alustanud uut eluetappi. Oled avatud uutele inimestele ja olukordadele, tahad midagi elus muuta. Aga just siis vanad sõbrad või töökaslased kutsuvad sind välja! Mõnede vanad sõbrad virisevad ja vinguvad elu üle. Mis sa siis teed, kui sa ei taha mina? Ei tea, mida muud «head paremat» kellegi vanad sõbrad veel teevad? Kindlasti teevad kellegi head sõbrad ja regulaarselt triipu või käivad kasiinodes ja lõbumajades.

Mida see mees siis teeb, kui ta enam ei taha astuda vanasse ämbrisse ja tahab oma elu muuta?

Eluterve pohhuist ei ütle vanadele sõpradele karmilt näkku:

«Kuulge tüübid, ma ei viitsi teiega jaurata! Ausalt, see ei paku mu hingele midagi! Sama jauramine, tagarääkimine ja nostalgitsemine, lõbus küll korraks, aga kurnav ja hävitav minu hingele ja kehale! Pealegi joote te end tõenäoliselt kännuämblikuks ja muutute õhtu lõpuks eriti tüütuks. Seega käige kukejaani, ma ei tule teiega kuhugi!»

Ta ütleb hoopis:

«Ma nii väga tahaks tulla, aga ma olen pisut tõbine.

Tom Valsberg «Eluterve pohhuist». Foto: Eero Vabamägi

Palju tööd on ka, et saa haigeks jääda.»

«Ma tahaks väga tulla, aga homme varahommikul sõidame perega maale. Ma ei taha korraks tulla ja ma tean, et teiega läheb poole ööni. Parem tulen teine kord.»

Või veidi ausamalt:

«Mul on praegu elus selline kummaline, aga ilus periood, kus tahan veeta õhtuid omaette ja lugeda, mõelda, mida ma elult tegelikult tahan. Ma loodan, et te mõistate. Võibolla mõni teine kord olen valmis tulema, aga täna mitte, ilusat möllu.»

Kui vana hea sõber viriseb, vingub või kaebleb, siis samal ajal, kui eluterve pohhuist seda jura kuulab,  pühib ta juba selle jama endalt maha.

Selleks teeb ta sõna otseses mõttes pühkimisliigutusi, nagu rapsiks oma kuube tolmust puhtaks või pühiks oma pükstelt saiapuru maha.

Ise loomulikult jättes sõbrale mulje, et ta tõsise näoga kuulab.