Unt, kes kõndis omapead

Mati Unt. Kuupäev teadmata.

FOTO: Ain Protsin

Mati Unt (1944–2005) oli Vooremaalt Kodu talust pärit maapoiss, kes sõna otseses mõttes tuli Kodust linna, Kassi majja.

Õigupoolest kuulus see Tartu maja küll tema tädile Ella Jaaksonile, aga oma loomingus on Unt tädi ikka Idaks ning elupaika Kassi majaks nimetanud. Just seal pani 18-aastane abiturient kirja oma esimese romaani (1963), kus jättis hüvasti kollase kassiga. 30 aasta pärast tuli mees kuulsa sulerüütlina veelkord samadesse paikadesse ja ütles «Tere, kollane kass!». Ütles majale, ütles Kodule.

Maarja Vaino «Mati Undi hämaruse poeetika».

FOTO: EKSA

Kui kahejalgseid olevusi kassi- ja koera-inimesteks liigitada, siis oli Mati Unt kindlasti kassi-inimene, sest kõikjal, kus ta ka elutses, oli tema koduhoidjaks kass, alati nimega Halla või Alla. Nüüd on ta koos Tammsaarega Lydia Koidulale kuuluva Tallinna kirjandustänava täieõiguseline rendiasukas ja nende mõlema agarhea koduhoidjana toimib just kirjandusteadlane Maarja Vaino. Küllap Kass Kassi tunneb ja nii on Unt vaimude tunni (nulltunni) saabudes juba aastaid Anton Hanseni majas nii Tammsaare kui ka Maarja külaline. Kuna Unt on uusaastaöö poeg, kes iga aasta 1. jaanuaril sünnib ilma uuena, käib ta aastavahetustel ikka uurimas, kas teatris saavutatud kooskõla Tammsaare loominguga ka kirjanduses veel toimib. Ühtlasi pakub selline käik Undile võimaluse kirjandustänava äärealalt korrakski tsentrumisse nihkuda. Hämarust (milles Vaino näeb Mati Undi eksistentsialismi tuuma) ei ole tal sinna tarvis juurde tuua, sest Tammsaare irratsionaalne poeetika, mida Vaino oma eelmises monograafias (2016) analüüsis, on ise piisavalt hämar.

Kogu Kassi-teema võtab ses raamatus kokku juba sissejuhatuse ava-lause: «Unt, kes kõndis omapead». 

Kõndis nagu kass ning lühiromaani «Kuuvarjutus» (1984) tegelasena esinev libakass teda ei ohustanud, sest kuuvarjutust esineb meil nii harva! Ohu metafoorina toimivad maapoisile hoopis linnakoerad, nende lõrin ja kurjakuulutav haukumine. «Koerad hakkavad haukuma» – nõnda pealkirjastaski Vaino varase Undi kujundikeelt käsitleva peatüki.

Nüüdse monograafia kesksed peatükid analüüsivad lähemalt psühhoanalüütilist Unti ja Mati Undi seoseid mütoloogiaga. Laias laastus hõlmab selline seostering terve Undi loomingu ning ta alguspunkt paikneb 1960. aastate lõpu ja 1970ndate alguse Tartus, modernkirjanduse tuleku ja eesti teatriuuenduse ajas. Tolle aja märksõnad olid eksistentsialism, absurdism, võõrandumine, Spiel (mäng) ja Angst (hirm) ning vastavad moeautorid Albert Camus, Franz Kafka, Bertolt Brecht ja Carl Gustav Jung. Seda mitte ainult kuulsas Vahingu salongis või «Vanemuise» teatris, vaid kõikjal, kus loovinimesed iganes kokku said. Samas ei maksa salata psühhiaaterkirjanik Vaino Vahingu teeneid aja-kohase psühholoogia tutvustamisel ning salateid pidi hangitud «keelatud kirjanduse» (eeskätt Jungi teoste originaalid) laenutamisel. Järjekindel Jungi lugemine viis Mati Undi kollektiivse alateadvuse (mitteteadvus, teadvustamatus) rakendamiseni teatris ning 50-selt Jungi «Tänapäeva müüdi» tõlkimiseni eesti keelde (1995).

Sekundaarkirjandusele, teiste mälestustele, aga eeskätt Mati Undi enda kirjapandule tuginedes oskab kuldseid kuuekümnendaid ise mitte kaasa elanud Maarja Vaino päris täpselt edasi anda Undi kirjanikuteed kujundanud mõjurid. Selle, kuidas nimetatud Spiel, Angst ja müüdilembus jäidki kirjanikku lõpuni saatma ning kujundasid tema tegelaste arhetüübid. «Arhetüübid töötavad alati. Nüüd on Unt ise nagu risoom,» kirjutab Vaino lk 82. Ja risoom on see, mis jääb!

Undi hämarus aga tähendab ennekõike paeluvat hingehämarust, kus kõik on ühekorraga olemas, nii Kõrboja raba kui ka vaikne tango...

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».

Tagasi üles