Louisa May Alcotti elu ei olnud mingi lasteraamat

Louisa May Alcott. Foto: akg-images/Scanpix

Kirjanik Louisa May Alcott (1832-1888), kelle menuraamatu «Väikesed naised» põhjal loodud film praegu kinodes jookseb, ei olnud kirjandusteadlase Harriet Reiseni sõnul päris nii armsake nagu raamatust võib välja lugeda.

Romaan «Väikesed naised» põhineb kirjaniku enda lapsepõlvel. Peategelane Jo March elatab ennast ja oma õdesid tehes «naiste töid», kuna nende kirjanikust isa raha koju ei too. Kui Jo mõistab, et võiks kirjutamisega rohkem teenida, kirjutab ta teose, mis pole päris selline naiste raamat nagu kirjastaja tellib. Paljude lugejate jaoks kehastabki Jo March Louisa May Alcotti, kuid tegelikult on see tegelaskuju kirjandusuurija sõnul oluliselt ilustatud ja lugejatele sümpaatsemaks loodud, edastab NPR.

Louisa May Alcott «Väikesed naised». Foto: Kirjastus Pegasus

Harriet Reisen ütleb, et Alcotti elukogemus oli väga sünge ja ebaharilik, kuid raamatusse jõudnud tegelaskuju oli turunduslikult loodud. «Louisa tegi endast brändi,» selgitas uurija. «Ta jättis kõrvale fakti, et oli kirjutanud odavaid krimkasid, kus oli lugusid spioonidest, transvestiitidest ja narkosõltlastest.»

Alcotti kasvas üles poliitiliselt väga erilises kasvukeskkonnas tänu omal isale Amos Bronson Alcottile, kes oli edumeelne haritlane. Ta sõbrustas tol ajal väga mõjukate arvamusliidritega, kuid ometi ei suutnud ta elatist teenida ja oma pere eest hoolt kanda. Louisa meelest elas isa õhus ja õhust nagu õhupall, ja perel tuli teda nööridest sikutades maa peal hoida. Tundus, et pereisa see ei häirinud, kui tema lapsed nälgisid. Siiski kuulusid tema sõprade ringi näiteks Nathaniel Hawthorne, Henry David Thoreau, Henry Wadsworth Longfellow ja Ralph Waldo Emerson. Isa huvid mõjutasid tugevalt Louisa May Alcotti.

Marchi perekond raamatus «Väikesed naised» elas suursuguses vaesuses, kuid päris Alcotti pere oli väga suurtes raskustes. «Nad elasid sõna otseses mõttes vaid vee ja leiva peal,» selgitas Reisen. «Louisa oli näljane ja ta tegi tööd, et oma pere vaesusest päästa.» 11-aastaselt kirjutas ta: «Ma tahaks olla rikas, olla hea, ja et me pere oleks õnnelik.»

Kirjanduslikust tegelaskujust eristabki kirjanikku enim tema peamine motivatsioon, mis kirjandusuurija sõnul oli suur soov mitte olla vaene. Louisa May Alcott hindas raha väga kõrgelt ja kirjutas seetõttu noortekaid, lastejutte ja sentimentaalseid jutukesi ajakirjadele, sest nendega sai ta hästi teenida, kuid millest ta isegi väga lugu ei pidanud. Sellest mustrist lõi Alcott välja siis, kui kirjutas Ameerika kodusõja ajal haiglas toimunust. Õena sai ta kirjutada päris kogemustest ja see oli tema karjääris murranguline hetk.

Louisa May Alcott ei abiellunudki, teenis ise ja hoolitses oma pere eest, mis tol ajal oli klassikaline meeste roll. «Ma olen pigem vanatüdruk ja sõuan ise oma kanuus,» tavatses ta öelda. Kõrvalt nägi kirjanik paljusid teisi naisi, kes olid sunnitud raha pärast mehele minema ja sõltusid oma meestest. «Mulle meeldib luksus, aga vabadus ja iseseisvus on sellest paremad,» teatas Alcott.

Kirjandusuurija Harriet Reiseni sõnul peavad palju inimesed Louisa May Alcotti ja raamatut «Väikesed naised» lihtsaks ja armsaks, kuid tegelikult on see väga oluline osa naiste jõustamisest ajaloos. «Jo March oli oma vigadega ja väga kirglik tegelane, kes ei talitanud alati õigesti,» ütles uurija, kelle sõnul oli raamatu peategelane edukas just tänu sellele, et ta ei elanud nii nagu tüdrukutelt oodati.