:format(webp)/nginx/o/2020/01/29/12902067t1hc3f6.jpg)
Raamatublogija Mariann Vandelin kirjutab, et võttis esimese Cormoran Strike'i detektiiviloo käsile puhtalt seetõttu, et selle autoriks on J.K. Rowling. Kuna see talle meeldis, siis luges ta läbi ka järgmise raamatu ning läks kohe neljanda, «Surmava valge». Robert Galbraith on J.K. Rowlingi krimikirjaniku pseudonüüm.
2012, London. Shacklewelli Kõrilõikaja tabamine on Cormoran Strike'i detektiivibüroo tuntuks muutnud ning neil on rohkem tööd kui kunagi varem. Ühel päeval tuleb kontorisse häiritud mees nimega Billy, kes arvab, et nägi nooremana pealt ühe lapse kägistamist, mis teda siiani painab. Ta palub Cormoranilt abi ning kaob siis. Kuigi bürool on hoolimata juurde palgatud inimestest käed-jalad tööd täis, huvitab see juhtum Strike'i ning ta pühendab Billy jälgede ajamisele ebamõistlikult palju aega. Kuidagi aitab see bürool saada erakordselt tähtis klient - kultuuriminister Chiswell. Ta palub abi, et kaevata välja soppa kahe väljapressija kohta, kes meest ähvardavad. Uurimine ei edene eriti ning nii Cormoran kui ka Robin ägavad eraelu koorma all, aga siis võtab nende juhtum täiesti uue pöörde, sest toimub mõrv.
/nginx/o/2020/01/29/12902245t1hf3a8.jpg)
Olen aru saanud, et eelistan pigem krimkasid, mis keskenduvad rohkem kuritöö uurimisele kui uurijate eraelule. «Surmav valge» on nii Cormoran Strike'i kui ka Robin Ellacotti muredest pungil. Naine maadleb eelmisest juhtumist tingitud paanikahoogudega ning lisaks vireleb ta, kuna abikaasa ei toeta tema eriala valikut. Matthew'd ei näidatud vist kordagi positiivses valguses, mistõttu mõtlesin rohkem kui ühe korra, et miks ta meest siis ometi juba maha ei jäta. Cormoran koormab pidevalt oma jalaköndi üle, lisaks on tal veel naistemured ning muud pisiprobleemid. Kirjutasin eelmise raamatu arvustuses, et mulle meeldib nende duo, kuid selles teoses jäid nad kuidagi kaugeks. Esiteks meeldivad nad mulle rohkem kui sõbrad ja töökaaslased ning ma loodan ikka, et neist ei saa paar. Teiseks võib asi olla muidugi selles, et kahe raamatu lugemise vahele on jäänud küllaltki palju aega ja kolmas raamat jäi ju üldse vahele. Selle sündmuseid meenutatakse teoses korduvalt, sest need on Robini paanikahoogude põhjusteks ning ilmselt võiksin ta tagantjärgi ikkagi läbi lugeda. Huvi tekkis küll. Loodetavasti aitab see mind Robini ja Strike'iga tagasi ühele lainele ka saada.
Kuigi tegelase eraprobleemid mulle korda ei läinud, siis krimilugu oli paeluv. Ma ei osanud absoluutselt arvata, kuhu lugu jõuab, kes on kurjam või mis on motiiv. Ma ei osanud isegi kedagi kahtlustada. Lahendus tundus aga igati loogiline, realistlik ja usutav. Selles raamatus on nii palju erinevaid lugusid, mis lõpuks terviku moodustavad. Just see on üks asju, milles Galbraith ehk siis Rowling osav on. Pealegi, kui keegi oleks mulle öelnud, et raamatus on juttu poliitikast, olümpiamängude vastastest streikidest, hobuste kasvatamisest ja paanikahäiretest, oleksin arvanud, et lugu pole mulle, aga ometi meeldis see kombinatsioon mulle. Muidugi oli kompotis ka meelepärasemaid teemasid nagu minevikusaladused, müstilised maalid või briti kõrgklassi intriigid. Kõige rohkem nautisin aga Robini ümberkehastumisi. Lisaks meeldib mulle kogu sarja puhul see, et näidatakse ka harilikku detektiivitööd, kus näiteks naine palkab kellegi jälgima, ega ta mehel armukest ei ole. Olen vist liiga palju sünget skandinaavia krimi lugenud, kus põhiliselt sarimõrvarid figureerivad ning kirjanikud üksteist võimalikult võigaste mõrvadega üle üritavad trumbata, et mulle selline argielu võluv tundub.
Robert Galbraith on J.K. Rowlingu pseudonüüm, mille alt ta kirjutab kriminulle. See žanr on naisele lugejana alati meeldinud ning ta on alati tahtnud kirjutada moodsat kes-on-süüdi juttu. Müsteeriume leidis erineval kujul tegelikult ju ka Potteri-sarjast. Ta hakkas kirjutama pseudonüümi alt, et raamat müüks, sest lugu oli hea, mitte tema nime pärast. Kõik neli seniilmunud romaani on jõudnud bestsellerite hulka. «Surmav valge» on kirjaniku isiklik lemmik, mida oli tegelikult keerukas kirjutada, sest tal oli samal ajal palju muud käsil ning ta oli võtnud nõuks kirjutada labürinditaoline lugu. Kirjanik üritab iga sarja osa kirjutada erineva ülesehitusega, et neid rohkem eristada. Rowling jagas paar päeva tagasi, et on viienda romaani valmis saanud, nii et võib loota, et see ilmub aasta lõpuks.
«Surmav valge» on krimiromaan, kus on kägistatud lapsest pajatav hullumeelne ning väljapressimise all kannatav kultuuriminister ja nii palju erinevaid niidiotsi, et ma ei saanud üldse aru, kuhu see kõik tüürib. Raamat on nii paks, sest selles on palju juttu ka detektiivipaari Strike-Robin eraelu ohtratest probleemidest. Selles raamatus jätsid nad mind külmaks, sest mulle ei meeldi, kuidas neid paari pannakse. Samas tööalaselt on nad äge duo ning kogu see osa teosest, mis pühenduski juhtumite lahendamisele, oli priima. Kuna mul on sarja kolmas raamat alles lugemata, siis loodan varsti selleni ka jõuda. Cormoran Strike'i lugusid soovitan neile, kes armastavad krimilugusid, kus uurijate eraelu osakaal on suur! Lisaks on see raamat mõnusalt realistlik.