Ajalugu ja armastus ⟩ Imbi Paju esitleb vestlusõhtul psühhoajaloolist teost «Tõrjutud mälestused»

Imbi Paju Patarei vanglas. Foto: Erlend Staub

12. veebruaril kell 18 toimub Solarise Apollos Imbi Paju «Tõrjutud mälestused» esitlus ja vestlusring teose ainetel. Oma isiklikku ajalookogemust mõtestavad kirjanik ja filmitegija Imbi Palju, ajaloolane ja poliitik Eerik Niiles Kross ning Svjata Vatra laulja Ruslan Trochynskyi. Vestlust juhib kirjastuse Gallus toimetaja Merit Kask.

Kui me tahame mõista inimest, siis ainus viis näha tema tõelist palet, on vaadata teda armastuse ja kaastundega. Kuna aga ajalugu pole midagi muud kui inimeste ühine lugu, siis samamoodi avanevad paljud ajalookogemused meile alles siis, kui vaatame neid armastava ja kaastundliku pilguga. Sel moel muutub kogu narratiiv, lugu, mida me iseendast jutustame.

Tegu pole sugugi lihtsa ülesandega. Kui ajalugu on täis kõikvõimelikke raskeid kogemusi küünilisest ebaõiglusest sõnulseletamatute kannatusteni, siis on igale ajaloolasele, mäluuurijale ja kirjanikule see ka suurt hingejõudu nõudev inimlik katsumus. Ja ometi on see hädavajalik samm, kui tahame mõista möödunut ja luua nii pinnast tervema ja hoolivama ühiskonna jaoks. See on Imbi Paju psühhoajaloolise teose «Tõrjutud mälestused» teema.

Imbi Paju «Tõrjutud mälestused». Foto: Gallus

«Tõrjutud mälestuste» filmi (2005) ja seejärel raamatu (2007) ilmumine kujunes Eesti lähiajaloo ja Nõukogude repressioonide käsitlemisel murrangulise tähtsusega sündmuseks, sest esimest korda kirjeldati seda ebainimlikku ajaloolist vägivalda väga isiklikust psühholoogilise trauma vaatepunktist.

Kirjastuse Gallus toimetaja Merit Kase sõnul otsustati raamat uuesti välja anda, sest peale on kasvanud uus põlvkond lugejaid, keda see raamat võib aidata meie ajalookogemuse mõistmisel. «Omal ajal oli Imbi Paju isiklik ja ajalookogemust tundetasandil selgitav lähenemine Eesti minevikuloo kirjeldamisel väga värske vaatenurk. Just sedasorti jutustus aitab seda aega mõista ka neil, kes ise otseselt okupatsiooni terrori all kannatanud ei ole, aga mineviku pagasit järeltuleva põlvkonnana siiski omal moel kannavad,» sõnastas Kask. 

Paju toob lugejateni oma ema ja tädi loo, kelle NKVD 1948. aastal 18-aastastena arreteeris ja Siberi vangilaagrisse saatis süüdistatuna metsavendade aitamises. Perekonnaloosse süüvides maalib ta pildi terve ühiskonna traumast, nende ajalooliste hetkede mõjust, mil üksikinimene on seisnud silmitsi poliitilise kurjusega. Autor vaatleb, millised ajaloolised muutused nendele sündmustele eelnesid. Kogudes ja mõtestades mälestusi, mida ohvrid on terve elu püüdnud maha suruda, näitab kirjanik, kuidas teadvusest välja tõrjutud valukogemused ei mürgita üksnes otseste kannatajate elu, vaid ka nende järeltulijaid ja kogu ühiskonda.