:format(webp)/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/01/31/12908218t1h5678.jpg)
Postimehe kirjastuse romaanisari toob lugejateni aegumatu romaaniklassika, 20. sajandi ühe tuntuima kirjaniku F. Scott Fitzgeraldi teise romaani «Ilus ja neetu». Loe raamatust katkendit!
«Ta oli silmipimestav, leegitsev; tema ilu ainsa pilguga hõlmamine oli piinarikas»
/nginx/o/2020/01/31/12908212t1h7c9f.jpg)
1922. aastal esmaavaldatud teos kindlustas autori kui suurepärase romaanimeistri koha Ameerika kirjandusloos. Sarnaselt teiste Fitzgeraldi teostega on sellegi romaani peategelased keerukad karakterid ning põhinevad suures osas kirjaniku isiklikel suhetel ja kirglikult vastandlikul abielul Zelda Fitzgeraldiga.
Haritud esteet Anthony Patch on veendunud, et ta ei abiellu iialgi. Kohtunud seltskonnakaunitari Gloriaga, on mees sunnitud tõekspidamisi muutma ning alla vanduma kõikehõlmavale kättesaamatusele ja ihalusele. Oodates kohe-kohe saabuvat pärandust, veedab pilkupüüdev noorpaar aega pidutsedes ja sõprade meelt lahutades. Ootamatu juhus toob armunute ellu aga üllatusliku pöörde ...
***
«Tervist,» sõnas ta naeratades ja ust avali hoides. Dick tegi kummarduse.
«Gloria, see on Anthony.»
«Tore!» hüüatas tüdruk kinnastatud käekest ette sirutades.
Karusnahkse kasuka all oli tal seljas jäigalt ümber kaela kroogitud valge pitskraega Alice’isinine kleit.
«Lubage, et võtan teie asjad.»
Anthony sirutas käed välja ja nende vahele pudenes pruun karusnahamass. «Tänan.»
«Anthony, mida sa temast arvad?» nõudis Richard Caramel jõhkralt. «Kas ta pole ilus?»
«Nonoh!» hüüatas tüdruk trotslikult – ja pealegi rahulikuks jäädes.
Ta oli silmipimestav, leegitsev; tema ilu ainsa pilguga hõlmamine oli piinarikas. Tema taevalikku võlu täis juuksed olid toa talvise värvingu taustal erkrõõmsad.
Anthony liikus maagina ringi ja muutis seenekujulise lambi oranžikarvaliseks aupaisteks. Lõõmama õhutatud tuli pani läikima kamina vasksed halupukid ...
«Ma olen üksainus kõva jääkamakas,» pomises Gloria õrnimate ja läbikumavalt sinakasvalgete iiristega silmade pilku enda ümber heites hooletult. «Milline uhke tuli! Me leidsime ühe koha, kus saab seista mingi raudkangidest võre moodi asja peal, millest puhub sooja õhku üles – aga Dick ei tahtnud seal minuga oodata. Käskisin tal üksinda edasi minna ja lasta mul õnnelik olla.»
See oli küllaltki tavapärane jutt. Ta näis rääkivat jõudu pingutamata, iseenese lõbuks. Sohvaotsal istuv Anthony uuris esiplaanil seisva lambi taustal ta profiili: nina ja ülahuule oivalist korrapära, kaunilt üsnagi lühikesele kaelale sätitud õige pisut otsusekindlat lõuga. Fotol peaks ta paistma täiesti klassikaline, peaaegu külm – aga tema juuste ning ühel ajal hõõgavate ja habraste põskede kuma muutis ta kõige elusamaks inimeseks, keda Anthony oli ealeski näinud.
«... Arvan, et teil on kõige parem nimi neist, mida mina olen kuulnud,» lausus ta parajasti, ilmselt ikka veel iseendale; tema pilk jäi viivuks Anthonyle puhkama ja vilksas siis mehest mööda – kollaste helendavate merikilpkonnadena Itaalia seina lühtritele, mis kindla vahemaa järel seinte külge klammerdusid; rida rea kohal paiknevatele raamatutele; seejärel teisale, oma nõbu poole. «Anthony Patch. Te peaksite üksnes pika kitsa koonuga hobuse moodi välja nägema – ja peaksite olema räbalaisse riietatud.»
«See kõik käib siiski Patchi kohta. Kuidas peaks Anthony välja nägema?»
«Anthony moodi näete te välja küll,» kinnitas neiu talle tõsimeeli – Anthony meelest polnud naine teda veel peaaegu näinudki –, «üsna majesteetlik,» jätkas ta, «ja pühalik.»
Anthony andis endale loa hämmeldunult naeratada. «Ainult et minule meeldivad alliteratiivsed nimed,» jätkas neiu, «kõik peale minu enda oma. Minu nimi on liiga leegitsev. Siiski tundsin kahte tüdrukut, kelle perenimi oli Jinks, ja mõelge vaid, mis oleks juhtunud, kui nad oleksid saanud mingi muu eesnime peale selle, mis neil oli: Jerry Jinks ja Judy Jinks. Nutikas, mis? Kas teie arust pole?» Tema lapselik suu jäi vastust oodates paokile.
«Järgmises põlvkonnas kannavad kõik,» tähendas Dick, «Peteri või Barbara nime, sest praegu on kõik pikantsed kirjanduslikud kangelased kas Peterid või Barbarad.» Anthony arendas ettekuulutust edasi:
«Järgmisele müüjannade põlvkonnale antakse muidugi edasi eelmist kangelannade põlve kaunistanud ja praegu oma õitseaega üle elavad Gladised ja Eleanorid …»
«Kes astuvad Ella ja Stella asemele …» sekkus Dick.
«Ning Pearli ja Jeweli,» lisas Gloria soojalt, «ja Earli ja Elmeri ja Minnie.»
«Ja siis tulen mina,» märkis Dick, «ning noppinud maast tarvituselt kadunud nime Jewel, poogin selle külge mõnele omapärasele ja kütkestavale tegelasele ning ta alustab oma karjääri taas otsast peale.»
Gloria hääl võttis jutuniidi üles ning ketras seda otsekui sekkumist trotsides kergelt tõusvate, poolhumoorikate lauselõpu intonatsioonide saatel ja varjutaoliste naerupausidega. Dick oli talle rääkinud, et Anthony teenri nimi on Bounds – tema arvates oli see imetore! Dick oli saanud maha mingi nukra sõna mänguga riidelappimistööd tegeva Boundsi kohta, aga Gloria ütles, et kui on olemas midagi sõnamängust veel hullemat, on see inimene, kes õnnistab raamatu sõnamänguga maha saanut ilmtingimata nöökavnoomiva pilguga.
«Kust te pärit olete?» uuris Anthony.
«Missourist Kansas Cityst.»
«Nad lasksid ta välja samal ajal sigarettide keelamisega.» «Kas nad keelasid sigaretid ära? Näen oma püha vanaisa kätt.» «Kas ta on mingi reformist või?»
«Ma punastan ta pärast.»
«Punastan minagi,» tunnistas Gloria. «Jälestan reformiste, eriti selliseid, kes püüavad mind reformida.»
«Kas sääraseid on palju?»
«Tosinate viisi. See «Oh, Gloria, kui sa suitsetad nii palju sigarette, siis kaotad oma kauni jume!» ja «Oh, Gloria, miks sa mehele ei lähe ja end paika ei pane?»»
Anthony soostus temaga ülevoolavalt, imestades ise samal ajal, kellel oli küll leidunud hulljulgust rääkida nõnda sellise inimesega.
«Ja siis,» jätkas neiu, «on veel olemas kõik need peenetundelised reformistid, kes räägivad sulle meeletutest lugudest, mida nad on sinu kohta kuulnud, ja sellest, kuidas nad on sinu kaitseks välja astunud.»