Kobe Bryant raamatus «Mamba mõtteviis»: ma ei kartnud mööda visata, kehva muljet jätta ega endale häbi teha

Kobe Bryant.

FOTO: Xavier Collin/Image Press Agency/Scanpix

Viiekordne NBA meister Kobe Bryant hukkus 26. jaanuaril helikopteriõnnetuses. 2018. aastal ilmus tema mõtteid ja mälestusi sisaldav raamat «Mamba mõtteviis. Kuidas ma mängin», mille eestikeelne tõlge ilmus möödunud aastal ka kirjastuselt Varrak. Seoses staari traagilise surmaga on tõusnud huvi teose vastu nii palju, et see oli möödunud nädalal Apollo raamatute müügiedetabelis teisel kohal. Loe raamatust katkendit!

MAMBA MÕTTEVIIS

Mäletan, kuidas sain lapsena endale esimese päris korvpalli.

Mulle meeldis väga see tunne, mis mind valdas, kui ma palli käte vahel hoidsin. Olin pallist nii sisse võetud, et tegelikult ei tahtnudki seda põrgatada ega sellega midagi teha, kuna ma ei tahtnud ära rikkuda palli krobelist, täiuslike vagudega nahkpinda. Ma ei tahtnud mind haaranud tunnet ära rikkuda.

«Mamba mõtteviis. Kuidas ma mängin».

FOTO: Kirjastus Varrak

Mulle meeldis ka hääl, mida pall tegi. See mats-mats-mats, kui pall põrkab vastu väljaku puitpõrandat. Selle heli teravus ja selgus. Selle etteaimatavus. Elu ja valguse kõla.

Need olid mõned asjad, mis mulle korvpalli ja korvpallimängu juures meeldisid.

Neil oli mu arenguprotsessis ja mänguoskuse kujunemisel keskne koht. Just need olid põhjused, miks ma selle mängu nimel nii palju läbi elasin, sellesse nii palju panustasin, nii palju pingutasin.

See kõik sai alguse tollest palli erilisest mütsuvast helist, millesse ma kiindusin juba poisikesena.

***

KUI ASI PUUDUTAS KORVPALLI, EI KARTNUD MA MIDAGI

Pean sellega silmas, et kui tahtsin oma mängu midagi uut lisada, siis uurisin seda ja üritasin kohe ka rakendada. Ma ei kartnud mööda visata, kehva muljet jätta ega endale häbi teha. Sest pidasin alati silmas lõpptulemust ja mõtlesin pikemas perspektiivis. Keskendusin alati faktile, et pean millegi uue omandamiseks seda kõigepealt katsetama, ning kui olin selle omandanud, oli mu arsenalis uus relv. Kui selle hinnaks olid raske töö ja mõned ebaõnnestunud visked, polnud mul selle vastu midagi.

Poisikesena töötasin ma väsimatult, et oma mängu uusi elemente lisada. Kui nägin midagi endale meeldivat kas oma silmaga või videost, hakkasin seda kohe harjutama, järgmisel päeval harjutasin veelgi rohkem ja siis kasutasin seda juba mänguväljakul. NBAsse jõudmise ajaks olin omandanud juba kiire õppimismeetodi. Suutsin mänguvõtet nähes selle peas salvestada ja kohe veatult ka esitada.

Juba algusest peale tahtsin ma olla parim.

Mul oli pidev iha, kihk areneda ja olla parim. Ma ei vajanud enda motiveerimiseks kunagi mingit välist jõudu.

Kui olin NBAs veel uustulnuk, ütlesid mõned vaatlejad, et ma pole piisavalt karm. Kui mängus esimest korda korvi alla murdsin, sain ma korralikke vopse ja kaitsjad arvasid, et panid mu paika. Aga juba järgmises mängus murdsin ma jälle korvi alla ja tegin ründevea lihtsalt selleks, et mu sõnum neile kohale jõuaks.

Suureks mängijaks saamiseks ma seda täiendavat jõudemonstratsiooni tegelikult ei vajanud. Esimesest päevast peale tahtsin ma domineerida. Keskendusin ühele: ma selgitan välja, kuidas sa mängid. Olgu mu vastas kas Allen Iverson, Tracy, Vince – või kui ma oleksin esile tõusnud praegu, siis LeBron, Russ, Steph –, minu eesmärk oli välja selgitada, kuidas vastane mängib. Ja selle nimel, nende mõistatuste lahendamiseks, olin ma valmis tegema tunduvalt rohkem kui keegi teine.

Just see pakkus mulle kõige rohkem rõõmu.

Tagasi üles