Hardo Pajula: teadus ja poliitika

Kuku Raadios on aasta algusest igal reedel eetris nädalakommentaarid, kus Hardo Pajula, (:)kivisildnik, Peeter Espak ja Mihkel Kunnus arutavad iga kuu ühe liikme valitud märksõna üle. Ajavahemikul 31.5–29.6 oli selleks Peetri valitud «teaduspõhine poliitika», milleks saadi ainest Rupert Sheldrake'i teosest «Dogmadeta teadus».

Me oleme siin viimastel nädalatel oma neljaliikmelise satsiga mõtisklenud, kuidas me peaksime suhtuma sõnapaari «teaduspõhine poliitika». Mulle on senikõlanust jäänud kõrva eelkõige Sveni mõte, et «eelmine okupatsioonivõim oli teaduskeskne – kõik oli teaduslikult põhjendatud, nii okupeerimine, küüditamine kui ka kirjanduskriitika». Selles osas pole just väga palju muutunud. Progressiivne poliitika peab iseenesestmõistetavalt olema faktipõhine ja faktid tulevad meil tänapäeval kõik teadusest, kogu muu teadmine kuulub müütide, linnalegendide ja muude muinaslugude hämarasse valda, kust me oleksime Prantsuse teadusfilosoofi Auguste Comte’i sõnul pidanud välja kasvama juba umbes poolteistsada aastat tagasi.

Hiljuti oleme nii teadlasi kui poliitikuid kuulnud kurtmas «faktijärgse ajastu» üle; valgustamata rahvahulgad juhinduvat valedest – teaduse poolt sanktsioneerimata – tõsiasjadest. Tegelikult on lugu veelgi keerulisem, ka kohane kummitempel ei muuda asja palju paremaks, sest igal vähegi tõsiselt võetaval huvigrupil on tänapäeval oma seisukohtade kaitsmiseks võtta mõni arvukate graafikute ja tabelitega uuring. Ei ole eriti üllatav, et kui teadus on ainus tõe kriteerium, siis üritab iga ideoloogia või lihtsalt luul end teadusena esitada. Nii ongi teaduse mõiste viimasel sajandil kummipaelana veninud. Kõige paremini ilmneb see tõsiasi eelretsenseeritavate teadusajakirjade arvu plahvatuslikus kasvus. Nende hulka kuuluvad nüüd nii 1869. aastast ilmuv Nature kui ka 1994. aastal asutatud Gender, Place and Culture, kus möödunud aastal ilmus nn vimmauuringute afääri käigus kuulsaks saanud libaartikkel queer-koerte vägistamiskultuurist ja selle tähendusest kahejalgsete sugudevahelistele suhetele.

Kui mingi mõiste on muutunud nii laialivalguvaks nagu seda on teadus, siis oleks ilmselt otstarbekas püüda seda pisut piiritleda. Briti bioloog ja moodsa teaduse kriitik Rupert Sheldrake eristab oma põlu alla pandud TED talk’is teineteisest kahte olulist teaduse aspekti. Ühest küljest on tegemist mõistusel, faktilistel tõenditel ja hüpoteesidel põhineva kollektiivse uurimismeetodiga, teistelt poolt aga valitseva maailmavaatega. «Paraku on läinud nii, et teaduse maailmavaateline aspekt on hakanud pärssima vaba mõtlemist, mis on teadusliku meetodi A ja O,» ütleb Sheldrake oma eelmainitud sõnavõtu alguses.

Teadusele kui moodsale maailmavaatele paneb vähemasti sümboli tasandil alguse René Descartes’i unenägu 10. novembril 1619. aastal, mil kogu universum olevat talle kangastunud matemaatilise süsteemina. Järgnevate sajandite jooksul arenes Descartes’i dualistlikust maailmapildist välja teaduslik materialism. Kui Descartes’il eksisteeris mittemateriaalne inimvaim elutu mateeriaga kõrvuti, siis teaduslikus materialismis jäi alles ainult matemaatikaseadustele alluv elutu aine. See maailmamudel seisab aga kitsaskoha ees, mida Austraalia teadvusfilosoof David Chalmers on põhjendatult nimetanud «raskeks probleemiks»: kuidas on võimalik, et teadvusetust mateeriast kokku pandud geneetiliselt programmeeritud robotid tunnevad lõhnu, näevad värve, kuulevad muusikat? Probleem on tõepoolest raske, sest meie subjektiivseid kogemusi ei ole seni õnnestunud füüsikalistele protsessidele taandada.

Rupert Sheldrake «Dogmadeta teadus». Foto: Transpersonaalse psühholoogia varamu

Tõsiusklikud materialistid siin probleemi ei näe, sest nende arvates on meie vaimu olemus põhimõtteliselt juba teada: vaimutegevus on ajutegevus ning see toimub meie peas. Kui igale subjektiivsele kogemusele vastavat aatomiliikumist pole õnnestunud veel tuvastada, siis tuleb lihtsalt olla kannatlik. Teadusfilosoof Karl Popper nimetas sellist hoiakut «lubadusmaterialismiks», sest see põhineb lubaduste jagamisel avastuste kohta, mida pole veel tehtud. Ei maksa imestada, et kõige suurematesse raskustesse satub teaduslik materialism vaimu ja aine kokkupuutepunktis – psühholoogias. Nii jaguneb see teadusharu meil nüüd «normaalseks» ja «paranormaalseks» psühholoogiaks, viimasesse kuuluvad materialistliku filosoofiaga ühildamatud kogemused, mis on miljonite inimeste jaoks ometi täiesti reaalsed. «Kui materialistid kasutavad sõna «normaalne», ei osuta see tegelikult toimuvale, vaid hoopis materialistide endi eeldustele,» kirjutab Sheldrake oma eesti keeleski ilmunud raamatus «Dogmadeta teadus».

«Teadus on uskumuse küüsis, et mõistab juba põhimõtteliselt reaalsuse olemust ning edasine on vaid peenhäälestus. Tegemist on meie ühiskonnas äärmiselt levinud veendumusega. Inimesed, kes seda usuvad, ütlevad: «Ma ei usu Jumalasse, ma usun teadusesse». Nüüdseks on see veendumustesüsteem levinud üle kogu maailma. Teaduse keskmes on konflikt nende vahel, kes peavad teadust mõistusel, faktilistel tõenditel ja hüpoteesidel põhinevaks kollektiivseks uurimismeetodiks, ja nende vahel, kes peavad teadust uskumustesüsteemiks või maailmavaateks. Paraku on läinud nii, et teaduse maailmavaateline aspekt on hakanud pärssima vaba mõtlemist, mis on teadusliku meetodi A ja O. Alates 19. sajandist on teadust tehtud filosoofilise materialismi egiidi all. Praeguseks võib väita, et teadused on justkui materialistliku maailmavaate sajaprotsendilises omanduses olevad tütarfirmad. Ma usun, et kui me suudame sellest mõtteviisist välja murda, siis taastub teaduse tõeline olemus. Oma raamatus «The Science Delusion»**, mis Ameerika Ühendriikides ilmus «Science Set Free» nime all, sean ma küsimuse alla teaduse kümme dogmat või eeldust ja uurin, kuidas nad teadusliku uurimise alla vastu peavad. Mitte ükski neist ei pea eriti hästi.» – «Dogmadeta teadus». Tallinn, 2014. Tõlkija Andres Tamm.

Siin tekivad omakorda märkimisväärsed paralleelid teaduse ja poliitika vahel. Mõlemas valdkonnas nõutakse meilt üha sagedamini oma isikliku kogemuse ohvriks toomist dogmale, mis seda kogemust eitab. Ei ole kahtlust, et meil on põhjust oma aistinguid teinekord umbusaldada, ent teaduse senine ajalugu on näidanud, et ka mingil epohhil enesestmõistetavaks peetud aksioomid on hiljem kõikuma löönud. Täpselt samuti pole kahtlust, et ükski kodanik ei näe poliitikas suurt pilti, mistõttu mõningane skepsis oma vahetutest muljetest tuletatud arusaamade suhtes on täiesti mõistlik. Kui aga väikesearvuline poliitpreestrite klass meile päevast päeva ette kirjutab, mida ja kuidas me mõtlema, tundma ja kogeda peame, kutsub see mingil hetkel paratamatult esile vastulöögi.

Poliitikas on see populistliku revolutsiooni näol juba juhtumas. Teadus seisab vastamisi laias laastus samasuguste probleemidega. Kramplik kinnihoidmine elule jalgu jäävast dogmast tekitab probleeme igas valdkonnas. Nii on lisaks teadusele kui maailmavaatele viimastel aastatel raskustesse sattunud ka teadus kui kollektiivne uurimismeetod. Tasapisi hoogu koguva replikatsioonikriisi käigus on selgunud, et väga mitmete teadusharude uuringutulemused pole korratavad – see tähendab, nad on vastuolus teaduse enda püstitatud objektiivsuse nõudega.

Nii pole mingi ime, et just kergeusklikum publik muutub nii teaduse kui ka poliitika suhtes järjest skeptilisemaks, rüüpab leetrite raviks reipalt antifriisi ja on veendunud, et meid valitsevad suured sisalikud.