Mis juhtub, kui pärast Netflixi sarja vaatamist raamat kätte võtta

Henry Cavill Netflixi sarjas "The Witcher". Foto: Katalin Vermes/Netflix via AP/Scanpix

Raamatublogija Mariann Vendelin tunnistab, et on üks neist, kes tänu Netflixi sarjale «Nõiduri» fänniks hakkas. «Kuna mul videomäng oli tegelikult juba olemas, siis esmalt hakkasin seda mängima. Seejärel soetasin Andrzej Sapkowski raamatu «Haldjate veri», mis jätkab lugu sealt, kus telesari pooleli jäi,» kirjutab ta oma blogis.

Umbes aasta on möödunud sellest, kui Nilfgaard Cintra kuningriiki ründas. Printsess Cirillal õnnestus põgeneda ning nüüd on ta nõiduri, Riivimaa Geralti kaitse all. See ei ole lihtne töö, sest plikat tahaks kätte saada paljud ning osadel neist ei ole isegi vahet, on ta elus või surnud. Kuigi valitseb vaherahu, ei ole olukord sugugi rahulik. Reisimine on ohtlik, sest metsades varitsevad haldjad, keda kannustab viha inimrassi vastu. Geralt viib tüdruku nõidurite kantsi, kus nad koos ametivendadega kasvatavad teda nii nagu oskavad, õpetades Cirile võitlemist ning koletiste tapmist. Ciri ei ole aga tavaline tüdruk, temas on vägi, mida nõidurid ei mõista ning neil on abi vaja.

«Haldjate veri». Foto: Raamat

Mul on ääretult hea meel, et Netflix selle sarja põhjal seriaali hakkas filmima, sest muidu poleks ma seda raamatut kätte võtnud. Olin muidugi varem ka sellest kuulnud, kuid huvi polnud siiani tekkinud. Lisaks tõstab Netflix kindlasti ka raamatute populaarsust. Seda on küll näha, et kõik eesti keelde tõlgitud osad on nüüd välja müüdud. Loodetavasti saab varsti järgmist lugeda. Netflixilt raamatule üleminek oli küll veidi konarlik. Esiteks, jätsin ju eelnevad lühijutud lugemata. Nendes toimuva kattis vist (?) teleseriaal ära, kuid kõike ei viinud ma kohe kokku. Teiseks on raamatus tõlgitud ka nimesid, mis ka natuke segadust tekitas, aga siis sain juba ilusti joonele ning edasi oli juba puhas lugemise nauding. Tõlge ise oli väga hea ning juba sellepärast jään pikisilmi järgmiste osade tõlkimist ootama ega suundu raamatukokku inglise keelsete järele. Mulle muidugi meeldib niisama ka pigem eesti keeles lugeda.

Ma armastan ägedaid fantaasiamaailmu ning selles sarjas on see olemas. Mulle meeldis, kui palju oli seal erinevaid kuningriike ja ootan väga, et saaks järgmistes raamatutes neis veelgi rohkem seigelda. Teiseks on seal väga huvitav võlurite süsteem. Sellest sain küll rohkem aimu Netflixi vahendusel, aga raamatus tegutsevad ka mitmed tuttavad sortsid, esiotsas Trissi ja Yenneferiga. Kolmandaks muudavad maailma veelgi rikkamaks teised rassid - päkapikud, haldjad ja muidugi koletised. Muidugi paelusid mind ka nõidurid, eriti tahaksin rohkem kuulda sellest, kuidas täpselt ikka nõiduriks saadakse. Tundub, et tuleb ikka need jutukogud ka käsile võtta.

Kui võrratu sisu kõrvale jätta, siis raamatu ülesehitus oli minu arust veider ning hüplik. Ma olen harjunud sujuvamate peatükkidega, aga siin oli natuke mulje, nagu koosneks ka romaan lühijuttudest. Üleminekud ühest kohast või ajahetkest teise olid kuidagi järsud. Teine nurisemise koht on see, et raamatus küll toimus üht ja teist, aga oli aru saada, et see on alles sissejuhatus millelegi seikluslikumale. Ootan ägedaid võitlusi koletistega, suuri võlurite lahinguid ning muidugi olen põnevil, milline on Ciri saatus!

Andrzej Sapkowski on 1948. aastal sündinud poola kirjanik. Ta õppis ülikoolis majandust ning töötas müügiesindajana, enne kui pöördus kirjanduse juurde, kus ta alustas tõlkijana. Seejärel kirjutas ta ulmeajakirja jutuvõistlusele lühiloo «Nõidur» ning võitis sellega kolmanda koha. Lugu ilmus ajakirjas 1986. aastal ning oli väga populaarne. 

«Haldjate veri» on esimene romaan «Nõiduri» sarjas, millele eelnevad kaks lühijuttude kogumikku. Raamat algab sealt, kus Netflixi sari pooleli jäi, ehk peale Ciri ning Geralti kohtumist. See on põhiliselt lugu Ciri kaitsmisest ning harimisest, aga juhtub ka muud põnevat. Kuigi üht koma teist toimus, siis valitses tugev tunne, et tulevikus tuleb seda kõike kordades rohkem. Jään ootama!

***

Eesti keelde on «Nõiduri» saagast tõlgitud kolm raamatut – jutukogumikud «Ettemääratuse mõõk» ja «Viimane soov» (Tiritamm 2013, 2011) ning esimene romaan «Haldjate veri» (Varrak 2017).