Imbi Paju: ajaloost rääkimine on teraapiline protsess

Imbi Paju.

FOTO: Erlend Štaub

Solarise Apollos toimub 12. veebruaril kirjandusõhtu, kus kirjanik Imbi Pajuga mõtestavad isiklikku ajalookogemust ajaloolane ja poliitik Eerik-Niiles Kross ja Svjata Vatra laulja Ruslan Trotšinski.

«Ajaloost rääkimine on teraapiline protsess. Kogemusi ja tähelepanekuid, teadmisi, oskusi jagades muutub see omamoodi psühhoanalüütiliseks teekonnaks ja parandab nii üksikinimese kui ka kollektiivsel tasandil ka kultuuriruumi seal, kus me elame, sest lisab teadlikkust ja empaatiat ja kaardistab ära vaimuomadused, moraali, eetika, aga ka rasketel aegadel sündinud vastuolud ja haavad, et need võiksid paraneda,» ütleb Paju.

Tema sõnul on suurepärane kompass president Lennart Meri, kes kirjutas 1976. aastal teose «Hõbevalge», et ei unustataks juuri. «Ta läks nõukogude okupatsiooni ajal soome-ugri aladele ja jäädvustas arhailist kultuuri, mis oli erinev sovetlikust kultuurist. Presidendina lõi ta 1999. aastal inimsusevastaste kuritegude rahvusvahelise komisjoni, et ajalool oleks kindlam pind meie elu juhtida ja me poleks rahvana nii haavatavad propaganda ees. Aastal 2000 oli ta Rutt Hinrikuse koostatud «Eesti rahva elulugude» patroon. Teos oli tollal midagi enneolematut, andis üksikinimese loole hääle. 2001. aastal austas Meri represseerituid Murtud Rukkilille märgiga, sõitis läbi Eestimaa ja tervitas märki isiklikult üle andes tuhandeid inimesi kättpidi. Kõik see kasvatas empaatiat ja hoolimist,» sõnab Paju.

Sõprus Eerik Krossiga on Pajule intellektuaalselt oluline

Paju rääkis nii mõnigi kord Eeriku isaga, kui tegi filmi ja kirjutas raamatut «Tõrjutud mälestused», et kontrollida üle, kas on tõlgendanud õigesti ajavaimu.

«Me unustame Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva tähistades, et temast sai kirjanik hiljem. Enne sõda õppis ta Tartu ülikoolis õigusteadust ja rahvusvahelisi suhteid, tegi rahvuskomitee kaudu vastupanu Saksa okupatsiooni ajal, kuni natsid ta arreteerisid, ja hiljem selles samas organisatsioonis isamaa vabaduse eest elu kaalule pannes kommunistide vangina Gulagis,» lausub Paju.

«Eerik on samuti diplomaat, ajaloolane ja õigusteadlane. Ta kannab oma teadvuses ja loogikas seda isa vaimset järjepidevust, millega on kaasatud kogu 100-aastane Eesti,» lisab Paju.

Kross ja Paju esinesid 2014. aastal «Tõrjutud mälestuste» esitlusel Konrad Adenaueri Fondi korraldatud üritusel Berliinis professor Peter Hanenbergiga, kelle üliõpilased uurisid «Tõrjutud mälestuste» abil kollektiivset valu ja leina.

Armastusesõdur Trotšinski

«Oluline on ka, et meiega on liitunud Ruslan Trotšinski, kes oma muusikaga ja laulusõnadega on justkui armastusesõdur maade vahel,» arvab Paju.

Hiljuti kuulasid Trotšinski ja Paju kirjanikemajas Nobeli laureaati Svetlana Aleksijevitši, kes pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist tegeles nõukogude inimeste kannatuste uurimisega. Aleksijevitši arvates loob Venemaa täna identiteeti sõja ja surmakultuse heroiseerimisega. Moskvat külastades näinud ta kauplust, mis müüs sõjaväeriideid lastele alates beebidest. Kui kirjanik küsis, kes neid ostavad, vastas müüja, et kõik, see on nüüd moes.

Kiievis kirjandusfestivalil suvel «Tõrjutud mälestusi» esitledes rääkis Paju noorte ajakirjanike ja kirjanikega ning teadlaste ja inimõigusteinimestega samuti leinast ja inimelu haavatavusest. «Ukrainlased on Venemaaga sõjas, aga neil on hoopis vastupidine hoiak: elu mõõdupuu on elu eest seismine, mitte surm ja sõda,» sõnab Paju, keda liigutas väga, et ukrainlased olid tõlkinud filosoof Hannah Arendti raamatu totalitarismist, mis avab kurjusesüsteemi ja näitab üksikinimese haavatavust.

««Tõrjutud mälestused» oli neile just seetõttu oluline, et see sõnastas väikse inimese ajaloo suures kurjuseajaloos ja andis võimaluse tunda kaasa. Ukrainlased jätsid mulle väga sügava mulje ja mul on hea meel, et Ruslan annab meie vestlusesse oma panuse,» lausub Paju.

Kosellecki tähtsusest

Pajut on väga inspireerinud Saksa ajaloolane ja ajaloofilosoof Reinhart Koselleck, kes kirjutab essees «Mõisteajalugu ja sotsiaalajalugu» Antiik-Kreeka filosoofile ja endisele orjale Epiktetosele viidates, et meid ei vapusta niivõrd inimeste teod kui nende tegude kohta lausutud sõnad.

«Näiteks mõnikord öeldakse küüditamislugude kohta, et see on hala, me ei pea minevikku vaatama, see kurb minevik teeb vaid Eestile häbi, sest meie perega ei juhtunud midagi või et «meie olime hakkamasaajad». Kui seda ütlevad inimesed, kes omavad ikka veel mingit positsiooni teiste üle, on see nagu okupatsiooni jätk. Tihti nimetatakse okupatsiooni algust leebelt, nõukogude leksikasse kuulunud «juunipöördeks». Eerik on märkinud, et küüditatute kohta kasutatakse nõukogude represseerivaid sõnu «kulakud» ja «bandiid»,» mainib Paju.

Koselleck kirjutab, et sõnadele, milleta inimene on vaevalt võimeline enda tegusid ja kannatusi kogema, veel vähem edasi andma, on omane eriline jõud. Epiktetose lause jätkab igivana traditsiooni vaagida sõnade ja asjade, vaimu ja elu, teadvuse ja olemuse, keele ja maailma vahekorda.

«Näiteks semiootik Andres Ventsel on uurinud, kuidas mõiste «meie» võõrvõimu okupatsiooniga Eesti lähiajaloos ehk kõige traagilisemal perioodil muutus, kuidas arusaam ligimese armastusest sai teise sisu, kui kasutusele võeti Vene NFSV kriminaalkoodeks, kus esimest korda oli mõiste «rahvavaenlane», mille abil sai hävitada kõik, kes olid Eesti riiki loonud, ja panna kogu rahva hirmu alla. Hirmu all inimesed käituvad eneselegi ootamatult,» räägib Paju.

Koselleck kirjutab, et kui ühiskonnakorraldus muutub ja väliselt muutuvad ka inimesed, jäävad nad tihti kandma totalitarismist ja kolonialismist päritud arusaama elust ja oma kultuuriruumist, seda ise teadvustamata.

«Seega küsimuse all on empaatia, kuidas me tajume kurjust. Meie esimene reaktsioon peaks olema õlatunde ja solidaarsuse näitamine. Minevik ei muutu kunagi ise ajalooks, millele tänapäev ja tulevik toetub, vaid selle kallal on ametis mitmed inimesed, ennekõike kuus P-d, nagu on täheldanud Koselleck: pedagoogid, PR-spetsialistid, poeedid, poliitikud, preestrid ja publitsistid. Üks ajalooliik on mnemoajalugu, mille eesmärk on näidata, kuidas kujuneb ja teiseneb ühe rahva ajalugu ja mentaliteet. Need P-d on kõik kaasarääkijad, meie nende hulgas,» ütleb Paju.

Ebaõnnestumiste analüüsimine kui poliitika kunstivorm

Psühhiaater ja analüütilise psühholoogia rajaja Garl Custav Jung on nimetanud taolisi hoiakuid ja suhtumisi «ajaloovarjuks». «Need on meie kollektiivses alateadvuses ja mõjutavad 90 protsenti meie teadvusest. Meil on oluline teada, kuidas see vari on kujunenud. Nii saame oma elujõu tagasi,» arvab Paju.

«Ega muidu ei alustatud nõukogude okupatsiooni alguses kogu Eesti mäluvaramu hävitamisega. 1940. aastate lõpuks olid hävitatud 30 miljonit raamatut ja ajakirja, kõik see, mis meenutas lääne humaanset kultuuriruumi ja oli loodud iseseisvas Eestis. Nende teemadega tegelevad meil Eesti Mälu Instituut, okupatsioonidemuuseum Vabamu, Eesti Kirjandusmuusem, Tartu ja Tallinna ülikoolide teadlased ja paljud teised, kellega ma kirjanikuna olen teinud vähemalt 20 aastat koostööd. Kahetsusväärne, et sel aastal jäid mitmed ajaloo- ja mäluprojektid rahastuseta,» vangutab Paju pead.

Pajule on Eestis väga meeldinud see, et erinevad teadused, aga ka kultuur - filmid, raamatud, teater - esitavad humaanseid küsimusi, mida tähendab olla inimene. Sellest inspireerituna sünnib ka tema uus raamat. Sellele vaatamata on tal imelik lugeda, kui KGB propagandas loodud slogan «vaikiv ajastu» on tekitanud ettekujutuse, et Eestis olid 1930. aastatel saamatud diplomaadid ja president, kes ei suutnud sõda ära hoida.

«Tollal mõjutas Eestit ka majanduskriis, aga sellest saadi varsti üle. Kindlasti võib arutada selle aja ja kohmakate katsete üle vaigistada vihakõnesid, nii et demokraatia kannatas. Aga miks me täna siis ei käitu paremini?» ei mõista ta. «See, kuidas me ebaõnnestumisi oskame analüüsida, on poliitika kunstivorm.»

Eesti kõnniti vabaks

Eesti diplomaadid, kes jäid pärast sõda läände pagulusse, tegelesid Eesti päästmisega edasi. Eestil oli saatkond Londonis, peakonsulaat New Yorgis, esindajad Pariisis, Madriidis, Berliinis, Kanadas ja mujal, ja nii ei tunnustanud Eesti okupeerimist enamik lääneriike. Eesti peakonsul Ernst Jaakson «kõndis» nii kaua Valge Maja ees, kuni Eesti sai vabaks.

Üks parimaid Venemaa ja Baltimaade eksperte Paul Goble on kirjutanud ajalehes Diplomatia, kui oluline roll oli sellisel diplomaatilisel tööl. Tänu varasemale  iseseisvusele suutsid Baltimaad näidata, kui palju nad erinevad teistest Nõukogude Liidu liiduvabariikidest, taastasid kõik diplomaatilised suhted teiste riikidega, pääsesid lääne mõjupiirkonda ja on täna NATO-s ja Euroopa Liidus.

«See on meil tegelikult rahvusliku uhkuse koht, sest räägib sitkusest ja missioonist. Nii me peaksime endast ka iseendale ja lääne maailmale rääkima, mitte kordama üle KGB kujundatud lööklauset «vaikivast ajastust» ja «hääletust alistumisest». Kui me ei taju oma lugu, siis kordame teadvustamatult üle stalinistliku ajaloo müüte ja 1990. aastate lõpus infosõja vaikses hiilimises uuesti meie ajalooteadvusse poetatud poststalinistlikke järelmüüte. Ei tohi unustada, et pärast sõda ei õpetatud Tartu ülikoolis Eesti ajalugu ja ajaloolasi õpetati ideoloogilise töö tegijateks koolides. Need ajaloolased, kes tollal õppisid ja veel elavad, võiks sellest kirjutada,» lõpetab Paju.

Tagasi üles