Veel mõnda aega tagasi peeti Matzneffi Prantsusmaal tunnustatud kirjanikuks. Tema viimane raamat «L’Amante de l’Arsenal» (Arsenali armuke) ilmus prestiižse kirjastuse Gallimardi alt vaid kolm kuud tagasi. Ka kirjutas ta regulaarselt kolumne ajalehele Le Point.
Gabriel Matzneff on mitmes raamatus kirjutanud oma suhetest teismeliste prantsuse tüdrukutega ning seksiturismist 8-aastaste poistega Filipiinidel. 1974. aastal ilmus tema raamat «Les Moins de Seize Ans» (Alla 16-aastane), mis tegi temast kuulsa kirjaniku.
Kuna hälbekirjandusel on prantsuse kultuuris sügavad juured, oli Matzneff Prantsuse eliidis väga hinnatud ning tal oli palju toetajaid nii kirjastamises, ajakirjanduses, pliitikas kui äris. Hiljuti andis Matzneff väljaandele The Times intervjuu, milles ta end ägestunult kaitses ja ütles, et tema on vaid julgelt kirjutanud sellest, mida teised teevad salaja. Kirjaniku sõnul nautis ta 60ndatel ja 70ndatel kultuurirevolutsiooniaegset eufoorilist vabadust ja ei teinud seda sugugi üksi. Praegust olukorda peab ta silmakirjalikuks.
Gabriel Matzneff on kirjutanud oma seksuaalelust väga detailselt. Eriti kõnekas on tema päevik, mida pedofiiliavastane rühmitus loodab kasutada kohtus asitõendina. Kirjanik on juba öelnud, et ei võta oma kirjutatud sõnu tagasi – seda seiskohta on tema pooldajad pidanud vankumatuks pühendumiseks kirjandusele ning ei usuta, et päeviku sissekanded võiksid kohtus kirjanikule kahjuks tulla.
Matzneff ütles, et ta ei ole midagi välja mõelnud ja ei ole ka oma päevikutes midagi varjanud. «Kedagi ei huvita võlts päevik,» märkis ta ja lisas, et päris kirjutistes «peab olema verd, seal peab olema spermat, seal peab olema elu». Kui kirjanikult uuriti, kas tagantjärele kirjutaks ta siiski veidi varjatumalt, vastas ta: «Hetkel kaldun ütlema jah, arvestades seda, kuidas taevas mulle kaela on kukkunud.»