Marianne Mikko poliitikasse minemisest: üks kooliõde päris, miks ma luuserite parteisse astusin

Marianne Mikko.

FOTO: Tairo Lutter

Loe katkendit Marianne Mikko raamatust «Koridorides libedal jääl», milles ta on pannud kirja oma loo senisest tegutsemisest nii Eesti poliitikas kui ka Euroopa Parlamendis. Peatükis «Televiisor ukse taga» tuleb välja, kuidas autori teekond poliitikas alguse sai.

TELEVIISOR UKSE TAGA

Detsembri lõpus ja jaanuari alguses tuli anda rohkesti seletusi nii meediale kui ka sõpradele, miks ma ikkagi otsustasin poliitika kasuks. Kordasin oma ikka ja jälle, et Eesti poliitika vajab rohkem hoolivust. Rohkem naisi. Ent mitte kõik polnud sellega rahul, et ma just mõõdukate hulka läksin. Nii näiteks lasi vanameister Edgar Savisaar ärimeeste hulgas käiku kuulujutu, kuidas tema möku kaitseminister Sven Mikser ei kontrolli olukorda ja lasi oma ministeeriumi kantsleril Indrek Kannikul Marianne Mikko mõõdukatesse värvata. Tõtt öelda polnud ma Indrek Kannikuga mitte kunagi parteiga liitumist arutanud.

Esimesed parlamendivalimised kujunesid suureks seikluseks. Nagu kirjutasin, ei olnud ma kursis sisepoliitiliste heitlustega. Veel vähem teadsin partei siseintriigidest. Olin üsna kohmetu, kui üks kooliõde Pärnus otsesõnu päris, miks ma luuserite parteisse astusin. Et tema oleks mind rohkem ette kujutanud võidukas Res Publicas. Pealegi jätavad Mõõdukad jõuetu mulje. Küsimustes peegeldus tegelikult tema arusaam minust. Ma polnud kunagi mõelnud, et inimestele tundun jõuline.

Terve mõistusega inimene ei sidunud end aastatuhande alguses ehk enne eelseisvaid üldvalimisi mõõdukatega. Kõik oli viltu: kohalikel valimistel hävitav lüüasaamine, mille peale astus Toomas Hendrik Ilves parteiliidri kohalt tagasi. Kohalike valimiste järgi võib ennustada, milliseks järgmised üldvalimised kujunevad. Seega siis läksid mõõdukad noruspäi vastu uuele katsumusele. Takkajärgi meenuvad ühe või teise kolleegi suust pudenenud lausekatked, kas ikka künnis saab ületatud. Teisisõnu, kas Mõõdukad üldse saavadki Riigikogusse. Mind see hirm ei nakatanud, sest ma olin oma ootamatust olukorrast vaimustuses.

Minu jaoks oli kõik põnev. Valimisplakatid «Tööd ja lapsi!», pastakad, voldikud ja hulk muud valimisnänni moodustas minu uue elu. Nüüdki vaatan heldinult oma 2003. aasta valimisplakatit. Palju entusiasmi ja lootust kiirgab mu pilgust Mõõdukate logoga pildil. Kuhu või kuidas või kas üldse need plakatid Pärnu tänavatele üles said, see enam ei meenu. Küll aga mäletan, et üks saunas töötav naine palus pärast kohtumist mu plakatit endale mälestuseks. Andsin lahkesti kaks. Ühe talle koju ja teise sauna üles panemiseks. Kuivõrd saunaliste hulgast sain endale valijaid juurde, ei julge väita. Ent mine tea.

Kõige tähtsamaks inimeseks kujunes minu jaoks Eha Paas. Eha sõidutas mind Pärnumaal ringi. Tema tundis maakonna inimesi. Tema leppis kokku kohtumisi. Tema jälgis mu esimesi samme poliitikuna. Oma asjalikul kombel ütles ta, mis läks hästi ja mis mitte eriti. Usaldasin teda täielikult. Kahekesi kahlasime läbi talvise Pärnumaa, ilma et oleks lugenud tunde ja mõelnud, et see kõik on töö, millel on ilmsesti ka hind. Kampaaniat tegime vabatahtlikult.

Eha Paasi kõrval tahan kirjutada oma lasteaia- ja algkoolikaaslasest Indrek Kaldast, kelle laulu ja pillimängu tuldi meelsasti kuulama. Aga ta hoidis silmad-kõrvad lahti ka minu esinemiste ajal ja andis hiljem heatahtlikku nõu, kuidas suhelda järgmisel kohtumisel rahvaga. Mõnikord alustasimegi lauluga, sest nagu vana sõber Indrek ütles: «Rahutud rahunevad maha ja loodetavasti ei tihka oma ettekavatsetud halbu küsimusi esitada.» Tema mõte oli jumalast õige. Eks rahva hulgas oli mõnikord ka pahatahtlikke või lausa provokaatoreid. Kalda Ints oli mihkel nendega hakkama saamisel.

Marianne Mikko «Koridorides libedal jääl».

FOTO: Marianne Mikko OÜ

Esimeste valimiste aegu võttis nii mõnigi vana olija mind kui uustulnukat oma kaitsva tiiva alla. Nii käis Eiki Nestor minuga kaasas kohtumisel Pärnu transporditöötajatega. Õigem oleks küll öelda, et mina käisin temaga kaasas. Eiki jutt meeldis kõigile. Noogutati. Mina tekitasin Brüsselist tuttav telenäona rohkem uudishimu kui usku, et oskan transporditöötajatele midagi pakkuda, kui osutun valituks.

Ka Ivari Padar käis mind valimiskampaania ajal aitamas. Kohtusime kaluritega. Olin selleks valmistunud nagu oskasin. Kirjutasin Pärnu Postimehe jaoks artikli «Rannakalurite kaitseks». Kirjutamine sundis mind kalurite elu üksikasjadega kurssi viima. Aastatuhande alguses teenis Pärnumaal kalapüügiga leiba oma nelisada rannakalurit. Et mu teadmised kalandusest olid pehmelt öeldes hõredad, siit tundsin pisut hirmu meeste ees seistes.

Kui sõnu või mõtteid jäi puudu, võttis Ivari sõnajärje iseenesestmõistetavalt üle. Pärast küsisin, kust ta kõiki neid kalurielu peensusi teab. Padar ei vastanud, muigas ainult oma muhedal kombel. Tolsamal õhtul sain oma partei esimehelt töökäsu. See tähendas tööd oma unetundide arvelt Pärnu kuulsas Miraažis. Tuleb hääli saada ka pidutsemisaltidelt noorematelt valijatelt. No igal juhul tantsisime täiega. Oma kahe-kolmeni välja.

Appi tuli ka dirigent Paavo Järvi. Minu voldikule läks kirja tekst, kus seisis: «Tunnen Marianne Mikkot Brüsseli ajast kui erakordselt andekat elujõulist naist. Marianne on professionaalne usaldusväärne ajakirjanik. Ta on kindlasti põhimõtetega inimene.» Muidugi luges Paavo mulle sõnad peale, et kontekst peab olema õige. Kinnitasin, et ei kasuta tema usaldust kurjasti.

Pärnu kampaania ajast meenub veel üks seik. See puudutas kohtumist ettevõtjatega. Klassitoa suurusega auditoorium koosnes üksnes meestest. Nad ei jätnud kuidagi välja näitamata oma skepsist minu suhtes. Üks küsis otsesõnu, kas mul on juura- või majandustaust. Kolmandat valikut polnud olemas. Tunnistasin, et olen koolitatud ajakirjanik. Silmnähtavalt ei jäänud mees mu vastusega rahule. Küll aga mõmisesid teised rahulolevalt. Demagoogiline küsimus pidi tekitama minus süütunde. Tegelikult seda ei tekkinud. Ebamugavust tundsin küll.

Ei mäleta, mida ma inimestele ukselt-uksele kampaania käigus pakkusin. Või kas mul oli üldse midagi asist peale visiitkaardi anda. Kortermajade kellanupule vajutasin ma Pärnu Mai elamurajoonis suure sisemise põlemisega. See on ehk võrreldav teleajakirjaniku stand-up’iga suurtel Euroopa Liidu tippkohtumistel. Mulle oli see prožektorite valgusel seismine tuttav. Brüsseli ajal tuli otse-eetris korduvalt telereportaaže teha.

Kui uks avanes, siis üldiselt inimene vakatas. See pole võimalik! Astusin inimeste ette ju elusalt. Nii mõnigi kohmetus. Mõni tahtis pakkuda teed, teine kohvi. Üldiselt olid vene inimesed avalamad. Kord andsin kiusatusele järele ja mugisin kahe suupoolega tjotja Anja valmistatud pelmeene.

Üks inimene hõikas kogu perele: «Tule ruttu, siin on Marianne Mikko Brüsselist!» Perekond jooksis mind üle vaatama. Oleks olnud nutitelefonid, siis oleks ilmselt iga selline kohtumine lõppenud endliga. Tasub meenutada, et aastatuhande alguses olid mobiiltelefonid helistamiseks.

Ilmselt olin ma Eestis üks esimesi poliitikuid kui mitte päris esimene, kes tegi ukselt-uksele kampaaniat. Pärnus päris kindlasti. Erakonna peakorterist õnneks keegi mulle kätt ette ei pannud. Ausalt öeldes ustele koputamise suunist polnud  ma saanud. Takkajärgi tuleb tunnistada, et ukselt-uksele kampaania valisin ma iseenda jaoks välja selle põhjal, mida olin meelde jätnud lääne dokumentaalfilmidest. Praegu võin ütelda, et aeg oli süütu. Nüüdset konteksti silmas pidades tuleb kortermajade trepikodades uste taga koputamas käia mitte üksi, vaid tingimata kahe-kolmekesi.

Tagasi üles