Kuidas saada aru, et mees armastab naist

Foto: Shutterstock

Loe katkendit Postimees kirjastuselt 2019. aasta lõpus ilmunud raamatust «Seks koidikul. Meie seksuaalsuse ürgne allikas». 

Christopher Ryan ja Cacilda Jethá «Seks koidikul. Meie seksuaalsuse ürgne allikas». Foto: Postimees Kirjastus

Inimesed on loodud seksuaalselt monogaamseks – seda on räägitud vähemalt Darwini ajast saati. Nii teaduse peavool kui usulised ja kultuurilised institutsioonid kinnitavad, et oleme arenenud perekondades, kus mehe vara ja kaitse on olnud vahetuskaup naise viljakuse ja truuduse eest. Kuid tegelikkuses abiellutakse aina vähem ja lahutatakse aina rohkem… 

Teisitimõtlejad Christopher Ryan ja Cacilda Jethá lükkavad oma menuteoses ümber peaaegu kõik, mida arvame end seksist teadvat. Nende teooria kohaselt elasid eelajaloolised inimesed hoopis rühmades, kus omavahel jagati nii toitu, laste kasvatamist kui seksuaalpartnereid. Toetudes antropoloogia, arheoloogia, primatoloogia, anatoomia ja seksuaalpsühholoogia tõenditele, näitavad autorid, kui kaugele jääb monogaamia tegelikult inimloomusest, ning esitavad meie elust ja armastusest uue murrangulise arusaama.

Avaldame raamatust katkendi.

Kuidas saada aru, et mees armastab naist

1966. aastal esimest korda salvestatud Percy Sledge’i kirjutatud «When a Man Loves a Woman» («Kui mees armastab naist») tabas kultuurinärvi. Laul põrutas nii Billboard Hot 100 kui ka R&B Chartsi edetabelite tippu. Laul on ajakirja Rolling Stone 500 läbi aegade parimate lugude nimekirjas 54. kohal ja ka Michael Boltoni 25 aastat hiljem salvestatud teine versioon loost jõudis tabelite tippu. Miski pole lääne meedias rohkem esindatud kui armastus ja seks ning «When a Man Loves a Woman» on näide sõnumist, mida kogu maailma romantikute kõrvu sosistatakse.

Mida on härra Sledge’il öelda mehe armastuse kohta naise vastu? Mis on tõelise, meheliku armastuse märgid? Autoriõiguste piirangud ei luba meil laulu sõnu tervenisti korrata, kuid enamik lugejaid teavad niikuinii selle loo sõnu peast. Ülevaade sellest, kui mees armastab naist:

• tal tekib kinnisidee ning ta ei saa millestki muust mõelda;
• ta vahetaks kõik, ka kogu maailma, naise seltskonna vastu;
• ta on pime mistahes vigade ees, mis naisel olla võivad, ja hülgab ka oma lähima sõbra, kui see sõber püüab teda naise suhtes hoiatada;
• ta on valmis kulutama kogu oma raha naise tähelepanu eest;
• viimane, kuid mitte vähem tähtis, on asjaolu, et ta magaks ka vihma käes, kui naine seda nõuaks.

Tahaksime sellele laulule pakkuda teise pealkirja: «Kui mehel tekib haiglaslik kinnisidee ning ta ohverdab kogu enesehinnangu ja -väärikuse end täiesti lolliks tehes (ja kaotab naise ikkagi, sest kes tahaks kaaslast, kes magab väljas vihma käes)».

Sarnaselt asetseb Police’i laul «Every Breath You Take» («Iga su hingetõmme») Rolling Stone’i parimate laulude edetabeli auväärsel 84. kohal. Ühe 1983. aasta suurima hitina oli see Briti edetabelis esimesel kohal tervelt kuu ning Ameerika Ühendriikide edetabeli liider kaks kuud. Laul võitis aasta laulu tiitli ja Police samal aastal Grammy parima popp-etteaste eest. Tänapäevaks on laulu maailma raadiotes esitatud ametlikult üle kümne miljoni korra. Jällegi eeldame, et sa tead selle laulu sõnu. Kuid oled sa neid kunagi tõeliselt kuulanud? Kuigi sageli peetakse seda üheks läbi aegade parimaks armastuslooks, ei räägi «Every Breath You Take» üldse armastusest.

Laulduna hüljatud mehe vaatenurga kaudu räägib see naisest, kes ei soovi tunnistada, et ta «kuulub» mehe juurde. Mees ütleb, et järgneb naisele igal sammul, vaatab kõiki tema liigutusi, näeb, kellega naine öö veedab jne.

Kas see on armastuslaul? See peaks olema esikohal Billboardi «Hullunud ja ohtlikud jälitajalood» edetabelis. Ka Sting, kes kirjutas loo pärast keset ööd ärkamist, mil rida «every breath you take / every move you make» («iga su hingetõmme / iga su samm») tema alateadvusest üles kerkis, mõistis enda sõnul alles hiljem, kui pahaendeline see lugu on. Ühes intervjuus vihjas ta, et võis mõelda jälgimist ja kontrolli käsitlevast George Orwelli teosest «1984», kuid kindlasti mitte armastusest.

•

Niisiis, kas armukadedus on loomulik? Oleneb. Hirm on kindlasti loomulik ja nagu ka iga teine ebakindlus, on armukadedus hirmu väljendus. Kuid see, kas kellegi teise seksuaalelu kutsub esile hirmu, sõltub sellest, kuidas inimene kindlas ühiskonnas ja suhtes seksi määratleb.

Esiklapsed tunnevad noorema õe-venna sünni järel sageli armukadedust. Targad vanemad peavad vajalikuks last veenda, et ta jääb alati eriliseks, beebi ei kujuta tema staatusele mingit ohtu ja kõigile jätkub piisavalt armastust. Miks on nii lihtne uskuda, et emaarmastus ei ole nullsumma väide, kuid seksuaalne armastus on piiratud? Evolutsioonibioloog Richard Dawkins küsib selle tabava küsimuse iseloomuliku maitsekusega: «On see nii ilmne, et sa ei saa armastada rohkem kui üht inimest? Tundub, et me saame hakkama vanemliku armastusega (vanemad peavad vähemalt teesklema, et armastavad kõiki oma lapsi sama palju, vastasel korral neid noomitakse), raamatuarmastusega, armastusega toidu ja veini vastu (Château Margaux’ armastamine ei takista armastamast üht head valget Saksamaa veini ja me ei tunne, et oleme punasele veinile truudusetud, kui ripsutame tiiba valgega), armastusega heliloojate, luuletajate ja kuurortrandade vastu, armastusega sõprade vastu... Aga miks on erootiline armastus üks erand, mida igaüks kohe tunnistab, ilma selle peale mõtlematagi?»

Tõepoolest, miks? Kuidas muutuksid armukadeduse levik ja kogemus lääne ühiskondades siis, kui ei oleks olemas majanduslikku sõltuvust, mis püüab lõksu suurema osa naistest ning lastest, muutes ligipääsu naise seksuaalsusele tihedalt kontrollitud tooteks? Mis siis, kui majanduslik kindlustunne ja süütundevaba seksuaalsõprus oleksid kergesti kättesaadavad peaaegu kõigile meestele ning naistele, nii nagu on paljudes vaadeldud ühiskondades ja ka meile lähemate primaadist sugulaste seas? Mis saaks siis, kui ükski naine ei peaks muretsema selle tõttu, et lõppenud suhe võib nii talle endale kui ka tema lastele kaasa tuua viletsuse ja nad haavatavaks muuta? Mis siis, kui keskpärased kutid teaksid, et nad ei pea armastuse leidmise pärast kunagi muretsema? Mis siis, kui keegi meist poleks kasvanud üles, kuuldes, et tõeline armastus on kinnisideeline ja omandihimuline? Mis siis, kui me austaksime oma armastatute väärikust ja iseseisvust nagu nasid? Teisisõnu: mis siis, kui seks, armastus ja majanduslik kindlustunne oleksid meile sama kättesaadavad, kui need olid meie eellastele?

Mis jääb armukadedusest alles pärast hirmu kõrvaldamist?

Inimesed ei ole õnnelikumad mitte siis, kui nad leiavad vähiravi, jõuavad Marsile, kõrvaldavad rassilised eel- arvamused või puhastavad Erie järve, vaid siis, kui nad leiavad viise, kuidas taasasustada primitiivseid kogu- kondi. Selline on minu utoopia.

Ameeriklasest kirjanik Kurt Vonnegut

E. O. Wilson kirjutab: «Kõik, mida saame inimkonna geneetilise ajaloo kohta oletada, tunnistab liberaalsemat seksuaalmoraali, milles seksuaaltavadesse suhtutakse eelkõige kui suhteid siduvatesse meetoditesse ja alles seejärel kui sigimisviisi.» Me poleks seda paremini öelda suutnud. Kuid kui inimseksuaalsus arenes peamiselt kiindumuse tekitajana gruppides, mille liikmed olid üksteisega vastastikuses sõltuvuses ja kus isaduse kindlus polnud probleem, siis on inimseksuaalsuse evolutsiooni standardne narratiiv hukule määratud. Iganenud oletus, et naised on alati laste kasvatamise, toidu, kaitse ja teiste asjade eest meestele seksuaalteeneid pakkunud, variseb kokku, seistes silmitsi nende paljude ühiskondadega, kus naised ei pea seesuguseid tehinguid tegema. Selle asemel et anda näivalt usaldusväärne selgitus, kuidas me muutusime selliseks, nagu me oleme, avaldub standardne narratiiv nüüdisaegse moraalse eelarvamusena. See on mässitud teaduslikuna näivasse pakendisse ja kantud eelajaloo kaugele ekraanile, püüdes mõtestada olevikku, samal ajal hägustades minevikku. Jabadabaduu.