Kuidas saab armastada ja ikkagi petta?

Foto: Shutterstock

Apollo ostuosakonna arendusjuht Marju Kirsipuu luges Esther Pereli raamatut «Armastus ja petmine. Miks me murrame truudust?» ning jagab meiega oma lugemiskogemust.

Kas võõrale pihtida on kergem? Kas oma kaaslasele truudusetust tunnistada raskem?

Kas üldse peaks tunnistama tõde või võiks see jääda varjundina öö ja päeva piirile?

Esther Perel «Armastus ja petmine. Miks me murrame truudust?» Foto: Post Factum

Nii keeruline teema nagu petmine, mis tihti lõhestab elud, suhted ja perekonnad, on raamatu autor Esther Perel edasi jutustatud lugudena. Mul oli lugedes tunne, et istume kõrvuti tugitoolides ja tema jutustab. Minu silmade ette tulid pildid erinevatest eludest ja erinevatest aegadest. Nii nagu ajas on muutunud mood, muusika, ühiskond ja suhted, on oluliselt muutunud ka võimalused petta. Lihtsamaks, kas pole? Aga kas andestame ka lihtsamalt? Kappasin vist kiiresti oma mõttega edasi ja ehk tuleks alustuseks hoopis küsida, et kas andestamine truuduse murdmise korral on üldse võimalik. Kas abielu ja armastus on üldse samad asjad?

Kui petta on lihtsam, siis järelikult ka tutvuda. Ei ole ju ammu enam aeg, kus oma sõbra ja armsama kirja tuleb postkasti juures oodata, ümbrikut avada ja lugeda...  Ja milline mõnus üllatus, kui võib-olla kuise (või veel pikema) suhtluse järel tuleb sealt ümbrikust välja foto. Need tuhanded ja sajad praegused fotod on sellise salapära kaotanud. On see pluss või miinus?

Seda raamatut lugedes, ikka Esther Pereliga kõrvuti mugavates tugitoolides, oli mul kusagil kuklas ja kõrvus korduvalt Leelo Tungla kirjutatud sõnad laulule «Olematu laul»:

«Ainult õhk on me vahel nii puhas ja hõre

et üleni päris sind näen

Ent ses õhus on ees valgest valgusest võre

ja ma kardan, et sirutad käe»

See raamat oli vaade kõrvalt. Samas nagu film või romaan, nagu vaade läbi väreleva õhu, pilk võõrastesse eludesse. Autor ei omistanud petjatele ja petetutele hinnanguid ja ei andnud kuidagi mõista, et just üks pool käitus valesti. Need on saladused ja valed, mida tema on kuulnud patsientidelt oma kabinetis. Need inimesed on endas vastanud küsimusele, kas rääkida või mitte. Muidu nad poleks ju sinna jõudnud. Nad tahavad saada iseendast aru, või otsivad hoopis õigustust või lohutust. See polegi vist tähtis, mida nad konkreetselt otsima on läinud. Rääkimine vabastab, vähemalt osaliselt.

Kui inimest viib petma kirg, tüdimus või seiklusiha, siis on see tema loomulik soov. Ta vajab midagi just teistmoodi. Ütlengi vajab, sest miski on puudu. Petab see, kes julgeb riskida.

Miks me siis kõrvale ei astu? Ei tule välja sellest elust, mis juba ammu endas tüdimuse märke kannab? Nii lahe ja tabav leid oli pealkiri «Ringitõmbamise hinnasilt», mis toob välja kõik majanduslikud argumendid, miks ei saagi alati petmist endale lubada. Sa sõltud. Sellest saad aru siis, kui suudad arukalt kõik selle sõnastada. Ja seda on seiklusihast rohkem. See kaalub rohkem.

Süütunne ja salatsemine – kas rõõm salasuhtest kaalub need pinged üles? Või loobki hoopis tasakaalu?

Esther Perel jutustab ja ma kuulan. See raamat on elust ja elurõõmust. Jah, julgusest elada, aga ka julgusest selle riske tunnistada ja kanda. Ma läheksin tegelikus elus kah tema juurde, pihtima... Ma usaldan teda... Ta ei ütle, kuidas ma pean käituma, aga annab mulle tunde, et ükski tegevus pole vale. Pigem tuleb leida põhjused.