iDeal kampaania

Üks väga raske raamat. Aga hea

Kaader filmist "Jojo Rabbit" (2019). Näitlejad Taika Waititi & Roman Griffin Davis.

FOTO: Supplied by Capital Pictures/Scanpix

Kaja Kleimann kirjutab Tartu Linnaraamatukogu lugemissoovituste blogis Christine Leunensi kaasahaaravast romaanist «Vangistatud taevas», mis ilmus möödunud aastal Varrakult Uno Abrami tõlkes.  

See on üks väga raske raamat. Aga hea.

Christine Leunens «Vangistatud taevas». Tõlkinud Uno Abram. Kirjastus Varrak, 2019.

FOTO: Kirjastus Varrak

Neil, kes on käinud kinos «Jänespüks Jojo» filmi vaatamas, pole palju tuttavat leida ning nähtut kirjutatuga võrrelda pole mõtet, sest nagu raamatu kaanel märgitud, on see andnud filmiks inspiratsiooni ja mõlemad on täiesti iseseisvad teosed. Suurim erinevus peale tonaalsuse on see, et filmi tegevus on ajaliselt niiviisi kokku surutud, et Johannes ei kasva, raamatus aga saab poisist pärast Jungvolki (10-14 aastased) Hitlerjugendi (14-18 aastased) liige ja sõda lõpeb juba poole raamatu pealt, raamatu tegevus aga 1949. aastaga. Natukene on autoril endalgi Johannese vanusega asjad sassis, sest Viini pommitamise ajal 1943. aastal räägib poiss, et õhutõrje abilisteks võeti viieteistkümneaastaseid ja kuidas nemad, nooremad, neid kadestasid, aga kuna raamatu alguses on tema sünniaastaks 1927, pidanuks ta ise olema juba kuusteist.

Johannes on üsna tavalise keskklassi pere laps, tema vanem õde on mõne aasta eest surnud. Mingil põhjusel (tema perekond on teistsugune, põletamisele kuuluvate raamatute peitjat sorti) allub ta väga kergesti koolis tehtavale propagandale, marsib innukalt koos sõpradega, nii et jalad verivillis, on uhke, et just tema põlvkond päästab maailma, ja vaidleb tuliselt oma isaga loogika ja tunnete teemal. Isa toob näiteks rea arve 430-440 hertsi vahel, mis on lihtsalt helisagedust näitavad arvud. Siis mängib ta need noodid pojale otsa vaadates ja ütleb, et see on see, mida ta tunneb, kuuldes poega rääkimas. «Emotsionaalsus on jumala arukus meie sees,» ütleb isa.* Aga poeg enam Jumalat ei usu ja füürerit armastab ta ka juba rohkem kui isa.

Äärmiselt õõvastav on tema jutuajamine sõber Kippiga Jungvolki laagris, kus nad on pidanud partidel kaelu kahekorra keerama. Nimelt küsib Kippi, kas Johannes suudaks ta füüreri heaks ära tappa. Nad teadsid, et kumbki seda teineteisega teha ei suudaks. «Aga me mõlemad olime nõus, et see pole hea – me olime nõrgad ja pidime enda kallal tööd tegema. Ideaaljuhul, ütles üks juht meile, peaksime suutma sülelapse peaga vastu seina lüüa ilma midagi tundmata. Tunded on inimkonna kõige ohtlikum vaenlane. Eelkõige just neid peame me tapma, kui tahame saada paremateks inimesteks.» (lk 43) 

Christine Leunens.

FOTO: Christopher Victorio/IS/MPI/Capital Pictures/CV/Scanpix

Ei ole raske kujutleda, et võõrandumine vanematega on sel juhtumil vastastikune. Kui Johannes raskelt viga saanuna koju ema põetada jääb, saab ta aru, et ema siiski armastab teda, ent konfliktidest pole ikka pääsu, sest ta on oma vigastuse üle uhke ja peab emale Hitleri pühast üritusest loenguid edasi. Kodus põdemise ajal ta ärklikorruse seina seest õe kunagise sõbranna Elsa leiabki.

Raamat kirjeldab põhjalikult tema vastandlikke ja heitlikke tundeid, tema suhtlemist tüdrukuga, kes õigupoolest on noor naine, umbes kuus-seitse aastat Johannesest vanem. Lugedes, kuidas arenevad nende suhted, tekib vahepeal Johannese suhtes suisa tülgastus, nii väärastunud tundub ta. Kui lubada endal aga süveneda, siis ka haletsus, sest sellelt noormehelt on riik, süsteem, või isake Hitler võtnud kõik – tema lapsepõlve ja nooruse, hariduse (sest enamus koolitundidest kulus füüsilisele ettevalmistusele sõjaks või propagandale), ainsa sõbra, vanemad; ta on sandistatud nii füüsiliselt kui vaimselt.

Sandistatud on ka Elsa, kes on aastaid hirmust värisedes elanud peidus, vahel sõna kõige otsesemas tähenduses põranda all, ilma värske õhu ja valguseta, pesemata, toitudes sellest, mida pererahvas on niigi kasinatest sõjaaegsetest normidest kõrvale panna suutnud, päevade kaupa kellegagi rääkimata. Omamoodi on Elsa ja tema eest hoolitseva Johannese suhe vangi ja vangivalvuri oma, kuid vahetevahel nende rollid justkui vahetuvad, nad on teineteise pantvangid.

Mingil hetkel hakkab kogu senine elu Johannesele uskumatuna tunduma: et sõda üldse toimus, et tema poolt imetletud mees võis sooritada enesetapu. «See kõik oli liiga pöörane. Mu enda elugi ei tundunud reaalne; kuidas sai Elsa oma seda olla?» (lk 200) Nende elud on ka vastandlikud – kui Elsa on füüsiliselt väga piiratud ruumis, siis on tema mõistus ometi vaba ja võib minna kuhu tahes. Kõik need kohad ei ole head ja nii võib mõistus vahel kaduma kippuda. Johannes on füüsiliselt vaba liikuma, kuid tema mõtted on väikeses ruumis Elsa juures. «Vähehaaval hakkas mu kujutlusvõime kannatama. Ma võisin teda mõttes külastada, aga ta ei saanud tulla välja, et külastada mind. Nii palju kui ma ka ei püüdnud, hajus mu kujutluspilt temast otsekohe, kui ma ta tema vangistusest vabadusse lasksin.» Kas ja kes vanglast välja saab, saab lõpus mõnevõrra selgemaks.

Keeruline on kirjutada, kui ei taha väga palju sisu paljastada, aga midagi peab ometi ka lugejale avastada jääma. Sellepärast lisan vaid, et juttu tuleb veel sellistest kindlatest asjadest, nagu Viini jagamisest liitlaste tsoonideks või pärandimaksudest, ja väga ebakindlana tunduvatest asjadest nagu tõde ja vale, samuti elu võimalikkusest ilma valedeta.

Tagasi üles