Lugemisele veidi lähemale jõudnud inimesed loevad õhtuti. Voodis. Enne magamaminekut. Vähemalt mõne lehekülje. Et siis juba varsti tunnistada, et silm kisub kinni ja raamat… libiseb käest.
Nii jõuamegi olukorrani, mis võib lõppeda väga õnnetult - tapvad raamatud. Mõtle ise, kui mõnuled õhtul voodis huvitava raamatuga, aga no päev on olnud pikk ja endalegi märkamatult jääd magama. Mida aga teeb raamat? Ilmselgelt alustab otserünnakut. Sa tulid ta juurde nii hilja. Jäid nii lühikeseks ajaks. Ja nüüd lihtsalt jätad ta maha. Nii virutab raamat sulle kopsti vastu nina või… ei taha mõeldagi, mida mahukamad teosed ellu võivad viia.
Kui oled inimene, kel pole võimalik raamatumaailma põgenemist päevasele ajale nihutada, siis siin on sulle soovitus, kuidas ründavate raamatute tekitatavat võimalikku õnnetust vältida. Lihtne nipp: loe õhtuti sarja «Mõni õhtu romantikat» raamatuid.
Nagu peakirigi ütleb, on neis teostes romantikat. Tegemist ei ole aga mingi roosamanna romantikaga. Need armastuslood räägivad inimestest meie seas. See tähendab, et neil on igapäevane elu, igapäevased rõõmud ja mured. Nii on sarja «Mõni õhtu romantikat» igas raamatus olulisel kohal ka mitmete eluliste küsimuste lahendamine.
Näiteks «Naine, kes ei nuta, saab rikkaks» peategelane Ave peab hakkama saama laste, maamajapidamise ning olukorraga, kus ta mees lihtsalt kolis linna ära. Nagu blogija Katrin kirjutab, on olukord üsna lootusetu. Selle sarja raamatutega on aga hea asi, et need kõik lõppevad hästi. Kuigi õnnelik lõpp võib erinevate inimeste jaoks siiski erinevat lahendust tähendada.