Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2020/02/26/12972935t1hc87d.jpg)
Kiire elu üle kurtvad inimesed teatavad tihti, et lugemine päevaplaani ei mahu. Lugemine on sellistele inimestele midagi, mida saab teha paar korda aastas puhkusele sõites. Ometi igatsevad just need inimesed järjekordset imelist lugemiselamust, kuna see aitab igapäevasest kiirest elust välja astuda ja asju hoopis teise nurga alt näha, kirjutab kirjanik Heli Künnapas.
Lugemisele veidi lähemale jõudnud inimesed loevad õhtuti. Voodis. Enne magamaminekut. Vähemalt mõne lehekülje. Et siis juba varsti tunnistada, et silm kisub kinni ja raamat… libiseb käest.
Nii jõuamegi olukorrani, mis võib lõppeda väga õnnetult - tapvad raamatud. Mõtle ise, kui mõnuled õhtul voodis huvitava raamatuga, aga no päev on olnud pikk ja endalegi märkamatult jääd magama. Mida aga teeb raamat? Ilmselgelt alustab otserünnakut. Sa tulid ta juurde nii hilja. Jäid nii lühikeseks ajaks. Ja nüüd lihtsalt jätad ta maha. Nii virutab raamat sulle kopsti vastu nina või… ei taha mõeldagi, mida mahukamad teosed ellu võivad viia.
Kui oled inimene, kel pole võimalik raamatumaailma põgenemist päevasele ajale nihutada, siis siin on sulle soovitus, kuidas ründavate raamatute tekitatavat võimalikku õnnetust vältida. Lihtne nipp: loe õhtuti sarja «Mõni õhtu romantikat» raamatuid.
Nagu peakirigi ütleb, on neis teostes romantikat. Tegemist ei ole aga mingi roosamanna romantikaga. Need armastuslood räägivad inimestest meie seas. See tähendab, et neil on igapäevane elu, igapäevased rõõmud ja mured. Nii on sarja «Mõni õhtu romantikat» igas raamatus olulisel kohal ka mitmete eluliste küsimuste lahendamine.
Näiteks «Naine, kes ei nuta, saab rikkaks» peategelane Ave peab hakkama saama laste, maamajapidamise ning olukorraga, kus ta mees lihtsalt kolis linna ära. Nagu blogija Katrin kirjutab, on olukord üsna lootusetu. Selle sarja raamatutega on aga hea asi, et need kõik lõppevad hästi. Kuigi õnnelik lõpp võib erinevate inimeste jaoks siiski erinevat lahendust tähendada.
«Mina, supernaine, jään ellu!» peategelane Ragne on aga kõigega hakkamasaav supernaine. Kuni ootamatu info arstilt Ragne jaoks kõigele hoopis teise tähtsuse annab. Just selle raamatu lugemise järel teatab blogija Reelika, et mõistis, et kõik romantikaraamatud ei olegi ühesugused, sest selle teose autori raamatud on erandiks.
«Valss Pärnu rannaliival» esitab aga küsimuse, et kas hullem petmine on see, kui öösel sõidad mööda linna koos inimesega, kes paneb sinus tulevärgi möllama, kuid pole su abikaasa? Või petmine on elada koos inimesega, kellega koosolemine on valede valikute tulemus ning ei rahulda sind juba ammu? Kirjanik Margit kirjutab oma blogis, et see on romantiline teos, mida ka mehed võiks lugeda, sest see võiks avada nii mõnegi silmad. Mõtle kui odav viis oma kooselu või abielu päästmiseks – loe läbi raamat, mis aitab näha olukordi nii, nagu sa muidu ise ei näeks.
Sarjas «Mõni õhtu romantikat» on kokku 10 raamatut, millest igaühes omaette lugu meie inimestest. Raamatud ei anna sinu pähe kellegi teise mõtteid, kuid aitavad näha maailma nii, nagu sa ise ei näeks. Seda ongi elamiseks vaja – oskust mõista ka neid, kes näevad asju teisiti. Kuna mitte keegi meist ei näe asju täpselt samamoodi kui teine inimene, siis see ongi elus kõige vajalikum oskus – tunda teiste mõttemaailma.
Kõnealune raamatusari on seega turvaline viis oma elukvaliteeti parandada ja seda nii, et kui kasutad lugemisele vaid õhtused tunnid, siis ei tekita unehõlma kadudes kukkuvad raamatulehed sulle püsivaid vigastusi. Küll aga võivad need mõned õhtused loetud leheküljed aidata sul oma elu hulga ilusamaks muuta.