Teekond, mis sai alguse õnnelikust juhusest

Bill Bryson. Foto: Roald, Berit/Scanpix Norway

Raamatusõber Marju Kirsipuu luges Bill Brysoni teost «Kõiksuse lühiajalugu. Teekond Suurest Paugust Inimeseni» ja jagab oma lugemiselamust.

Oi, kui sageli me ütleme, et ma ei saa Sinust aru. Aga kas me saame aru ümbritsevast maailmast?

Kogu sellest kõiksusest, mis on meie ümber – ajaloost, füüsikast, kosmoloogiast, geneetikast, geoloogiast.

Võiksin seda tõsiste teemade rida pikalt jätkata, aga ei taha kedagi loendiga väsitada.

Mina küll tahan rohkem teada ja püüan piiluda kaugete aegade taha. Ikka keerleb mu peas see igavikuline küsimus, et kust me siis tulime ja kes me kunagi olime.

Bill Bryson «Kõiksuse lühiajalugu». Foto: Kirjastus Pegasus

Bill Brysoni katse kirjeldada inimese ajalugu ja lisaks veel tervet hulka tõsiseid teadusteemasid võib ju tunduda üsna võimatu missioonina. Eks oleme ju korduvalt kuulnud väljendit, et kui keegi üritab rääkida kõigest, siis ei räägi ta mitte millestki. Minu skeptiline hoiak põrmustus esimeste lehekülgede järel. Autor oleks nagu eriliste sensitiivsete võtetega mind pööranud oma teooriate usku ja kutsunud kaasa avastama.

Oh, kui paljud meist peale kooli tõdevad, et füüsika ja keemia polnud just lemmikained ja lõputunnistus on paraku õnnelik finiš nende ainetega lähemates kokkupuutes. Ehk nagu pääsemine.

Aga kui Sa ikka ühel hetkel tahad rohkem teada? Keda kuulad?

Vaat just siis oleks vaja ühte karismaatilist ja vaimukat teejuhti, kelle jutt on igavusest kaugel. On vaja osavat sõnaseadjat, kes kõrvutaks need kunagi raskena ja arusaamatuna tundunud ained Sinu tänapäevaste teadmistega. Meile meeldib ju olla teel, aga kaaslane peaks olema toetav ja rikastav.

See raamat ongi teekond. Kõige otsesemas mõttes. Teekond inimeste, maakera ja planeetide juurde. Võib-olla polegi üllatav, et enne seda teost just reisikirjanikuna tuntud Bill Bryson meid sellisele teekonnale viib. Ta räägib ümbritseva arusaadavaks.

Mulle meeldib kui keegi pakub huvitavaid võrdlusnumbreid ja fakte, mis toovad mitmed hoomamatud asjad selle läbi lähemale. Ma polnud varem isegi mõelnud, et mitu tundi võiks mahtuda ühe inimese ellu.

Tegin iseenda jaoks need arvutused läbi, kuigi see ei oma ju üldse tähtsust ehk minu keha aatomid ei pruugi mingi keskmise järgi toimetada.

Bill Bryson oma pisut lustaka arutlemisega kisub meid pilvedest alla ja teeb lihtsal viisil selgeks, et meie keha pole mitte midagi eripärast. Me koosneme ainetest, mida lihtne on leida lähimast rohupoest. Ja kui loen, et pole selget vahet ka taimedel ja loomadel, siis vahepeal läheb mul kõik sassi. Aga mitte kauaks. Bill Bryson ei lase mul kaua segaduses ekselda. Järjest lehekülgi keerates ja teksti nautides, loen milline oli tee meieni. Just meieni, kes me täna seda planeeti asustame. 

Lõpetuseks ei saa kuidagi üle kiusatusest tsiteerida paari mõtet üsna lõpuosas: «Kui käesolevast raamatust on midagi õppida, siis seda, meie olemasolu on üliõnnelik juhus... Me oleme alles alguses. Nüüd tuleb olla küllalt arukas, et hoiduda peatsest lõpust.»

Loodan, et meie teekonnal on palju õnnelikke juhuseid ja inimesi.