Chris Kala: ka mehed oskavad rääkida asjadest päriselt, kui neile see võimalus anda

Chris Kala. Foto: Herve Rannu

Tallinnas Hestia Hotel Europas toimub 20. aprillil kaks ausat raamatut välja andnud ja kolmandat kirjutava Chris Kala juhtimisel live podcast «Ausad mehed», külaliseks hüpnoterapeut Ants Rootslane.

«Live podcast’ile ootame loomulikult eelkõige meie igapäevaseid ja iganädalaseid kuulajaid, sest nendega näost näkku kohtumine on alati südant soojendav. Muidu vahin kogu aeg neid statistilisi numbreid arvutiekraanil, aga näha reaalselt näost näkku inimest, kes neid kuulamisi kasvatab ja tänu kellele me üldse nii kaugele jõudnud oleme, on hästi armas ja meeldiv. Ja lisaks ootame sinna uusi huvilisi, kes sooviks ennast arendada ja aususe- ja autentsuseteekonnale asuda. Kes soovivad näha, et ei pea kartma ja ka mehed oskavad rääkida asjadest päriselt, kui neile see võimalus anda,» ütleb Chris.

Chris, sinu ja Martin Pukspuu podcast kannab nime «Ausad mehed». Kuidas sa mõtestad ausust enda jaoks üldiselt ja joondud aususe järgi igapäevaelus?

Nagu paljud, olen ka mina elus valetanud või siis nii-öelda mitte tõtt rääkinud. Mäletan väga hästi, kuidas isa mulle alati rõhutas, et elus on lihtsam olla aus. Valel on lühikesed jalad ja kui pikalt kõigile valetada, siis mingil hetkel räägid ennast lihtsalt sisse, sest sa ei mäleta enam, kellele ja mida oled kokku valetanud. Lihtsam on olla aus, sest siis ei ole võimalik ennast sisse rääkida ega tekitada ebakõla jutus, mida räägid.

Mina mõtestan ausust kahes osas. Esimene neist on teiste inimestega suheldes. Mulle on terve elu ette heidetud kõiksugu silte ja öeldud igasugu ebameeldivaid asju sellepärast, et ma räägin ausalt ja filtrita. Vaatamata sellele, et minu loomus on teinekord pisut terav ja ma võin jätta väljaütlemistega väga halva ja külma mulje, olen ma tegelikult siiras, hea ja südamlik inimene. Minu eesmärk ei ole mitte kunagi teravalt väljendatud mõtetega teisele inimesele haiget teha, vaid pigem on soov teda mõtlema panna. Üks hea näide oleks öelda: «Sa oled jobu!», mis ei ütle just suurt midagi ja tihtipeale ei kriibi inimese sisemaailma. Aga kui öelda: «Sa oled munn/värdjas!», siis see paratamatult jõuab ülekantud tähendusena rohkem kohale, teeb haiget ja paneb mõtlema. Mõne inimese puhul on vaja verbaalset raputamist. Olen seda ka ise kogenud väga palju. Viimane kord ütles mulle minu terapeut Ants Rootslane: «Sul ei ole väärtust, mida teistele jagada.» Ma tean täpselt, mida ta tegelikult mõtles, aga see tegi mulle tohutult haiget ja andis vajaliku tõuke muutuste alustamiseks. Seega ausus teiste inimeste vastu on hädavajalik. See näitab, kes me oleme, mille eest me seisame ja me anname aususega teistele teada, mida me eelistame ja mida mitte.

Ausus teiste vastu on üks asi, aga teine asi on ausus iseenda vastu ja see on isegi olulisem. Julgus olla endaga üdini aus on valus ja ebamugav, aga see on samuti hädavajalik, et me saaksime areneda ja kasvada paremaks inimeseks. Teod räägivad rohkem kui sõnad ja see on miski, mida ma olen viimase 10 aasta jooksul püüdnud palju oma elus lihvida. Seista oma sõnade taga ka tegudega. Loomulikult on ka minu elus täna hetki, kus ma endale ei suuda ausalt midagi öelda või tunnistada, aga ma liigun iga päev selles suunas, et ausus teiste ja enda vastu oleks alati prioriteediks. Viimase kahe aasta kogemus näitab, et lihtsam on elada, kui oled kogu aeg aus.

Paljud podcast'i külalised on vähem või rohkem hõivatud enesearendamisega. Milline on sinu vaimne taust ja kui teadlikuks ennast pead?

Sellele küsimusele vastamine vajab minu viimase raamatu «Mõistmaks, kes ma olen» läbi lugemist, kus on vägagi detailselt kirjas minu vaimse ärkamise teekond. Ma ei ole see vaimne inimene, kes oleks väga palju tehnikaid praktiseerinud. Ma pigem olen olnud informatsioonikümbluses ja enda intuitsiooni kuulamises ning pidevas küsimises kas ja miks nii on - filosofeerivas seisundis üle 10 aasta juba. Olen veendumusel, et vaimsus on sügav valdkond ja ka siin, nagu eluski, esineb pettuseid. Siin on isegi pettus pettuses, mida tihtipeale läbi näha ei osata. Kõik, mis hiilgab, ei ole kuld ja ma usun seda, et me ei pea kõike proovima selleks, et mõista, et asi on meile kahjulik. On võimalik ka kogemuseta mõista, kas asi töötab või mitte. Selleks on vaja informatsiooni ja võrdlusmomenti. Tunded ja meie mõistus peavad koos töötama. Mõlemat tuleb arvesse võtta ka vaimses sektoris liikudes. Ei saa olla tunne ja mõistus eraldi. Need täiendavad teineteist. Toon ühe enda elukaaslase öeldud mõtte: kui aias on mürgiseid taimi ja me teame, et need on mürgised, siis pole ju vaja proovida, kas need päriselt ka mürgised ja eluohtlikud on. Ma tunnen täna, et vaimse maailma lahkamine ja nendel teemadel rääkimine ei ole minu ülesanne siin. Arvasin aastaid tagasi egoistlikult, et on, aga tegelikult ei ole. Siin on juba piisavalt neid, kes suudavad seda teha nii, et inimesed mõistaksid, mis toimub.

Avalikult rääkimistel on tihtipeale tagajärjed, millega inimesed hakkama ei saa. Kuidas seda hirmu seljatada - ausalt ja avatult kõigi ees ja kõigile hiljem nii-öelda närimiseks?

See vastab tõele, igal asjal on oma hind. Ma olen veendunud selles, et kui me teeme elus asju võimalikult autentselt, siis ei ole ka inimesi, kes meid hukka mõistaks. Kui me räägime arusaadavalt, suudame ennast intelligentselt väljendada, argumenteerida, ideid esitleda ja teha seda neutraalsel moel, kus meie tungiv soov on lihtsalt jagada oma elukogemusi ja õpitud õppetunde, siis ei ole ka neid, kes hukka mõistavad. Loomulikult, erand kinnitab reeglit ja alati leidub keegi, aga olen sellel kaheaastasel podcast’imisteel märganud, et üdini läbiv ausus on see, mis inimesi kõnetab. See ei pea tähendama, et me hädaldame, vaid me räägime ausalt asjadest, nii nagu need on, igasuguse filtri või maskideta. Mul on olnud väga palju võimalusi ja olen saanud palju kogemust avalike esinemistega. Mulle tundub, et see on osa minust: ma ei karda olla inimeste ees, ma ei karda rääkida ka telesaadetes kaamera ees seksist või mõnest muust olulisest ja samas tabu tekitavast teemast. Ma ei sildista teemasid. Need on kõik osa elust ja nendest avameelselt, ausalt ja vabalt rääkimine on aidanud minul endal nii palju areneda ja vabaneda mingitest sisemistest jamadest. Ma ei soovi ega püüa ka kedagi õpetada. Kuna see on minu ego üks osadest, siis ma olen seda kogemata pahatahtlikult varasemalt aeg-ajalt ikkagi teinud. Ma soovin tegelikult jagada ja ma arvan, et ka see ongi üks suur erinevus. Ma lihtsalt püüan olla mina ja mõistan, et kõik ei pea minu maailmavaatega nõustuma ja mina ei pea teiste maailmavaadetega alati nõustuma.

«Ausad mehed» teeb justkui kummarduse kõigile, kes julgevad ausalt rääkida. Kui palju tagasisidet olete saanud, et ühiskond januneb tõde ja avatuse järele?

Tagasiside on olnud selle peaaegu kahe aasta jooksul meeletu. Juba esimeste saadetega saime aru, et meie nišš, mis aitab meil podcast’imaastikul läbi lüüa ja tippu jõuda, seisnebki aususel ja totaalsel läbipaistvusel. Miks see nii on, et ühiskond januneb tõe ja avatuse järele? Sest inimestel on kõrini maskide kandmisest. Kogu kollane ajakirjandus ja nüüd ka sotsiaalmeedia näitab meile tegelikult seda, et kõikide elu on kogu aeg ilus ja tipp-topp. Samal ajal kui kõik teavad, et tegelikult ei ole alati asjad hästi, meile luuakse kuvand siiski mingisugusest perfektsest elust, kuid selge on see, et oled sa kas rikas või kuulus, vaene või tundmatu, probleemid on olemas alati ja üsna tihti on inimestel samad probleemid, vaatamata sellest, millises majanduslikus seisus nad on. Meie soov on algusest peale oma podcast’iga luua ühtekuuluvustunne ning tekitada kuulajas tunne ja teadmine, et keegi ei ole üksinda. Sa pole unikaalne ükssarvik, kellel on need probleemid, millega täna silmitsi seisad, sest teinekord on täpselt sama probleem või muster ka mõnel väga kuulsal inimesel. Selle teadmine ja sellest kuulmine annab inimestele lootust, et nad ei ole üksinda ja seeläbi on muutus nüüd võimalik, sest nad said lohutust, tuge ja nad resoneerusid.

Ka president ütles hiljuti, et kaasteeliste tänamine ja tunnustamine on praegusel ajal ehk tähtsam kui kunagi varem, sest kõik, kes millegi eest seisavad, välja astuvad või olulist teemat veavad, peavad taluma kriitikat, mida nad pole ära teeninud. Kuidas tänukultuuri Eesti ühiskonnas suurendada?

Ma olen isegi sellele mõelnud ja ütleks klišeena, et kui soovid muuta maailma, alusta iseendast. Me oleme ühiskonnana orja-, orvu- ja ka sellises näpuga näitamise seisundis, kus tahame alateadlikult vastutust teistele ära anda. Nagu ütleb minu üks suur eeskujusid Robin Sharma: teisele inimesele näpuga näidates näitad sa pööratuna tegelikult ka kolme näpuga enda poole ja nii see ongi. Võta ise see vastutus, et olla igapäevaelus liider ja eeskuju. Näita armastust, näita hoolivust, näita kaastunnet. Ole aus, ära valeta, ole toetav, püüa inimesi kuulata ja neid tõesti mõista. Meile kõigile meeldib, kui meid kiidetakse ja tunnustatakse, seega alustaks äkki sellest, et teeme seda teistele enne. Kõik, mis läheb, tuleb tagasi. Mis on sees, on ka väljas. Meie sisemaailm loob meie välismaailma, mis tähendab, et kui me tunneme end hästi, siis saame seda elult tagasi. Kui hakkasin paar aastat tagasi teadlikult inimesi kiitma ja neile sobival hetkel positiivset ja siirast südamlikku tähelepanu pöörama ja südamest tulevaid kommentaare tegema, mõistsin üsna kiirelt, kui palju see mind ennast mõjutab energeetiliselt. Ma olin õnnelikum ja rahulolevam, kui sain kedagi siiralt kiita ja tunnustada ning see hakkas mingil hetkel mulle tagasi tulema. Mitte mingil esoteerilisel viisil, vaid just ka väga praktilises võtmes: need inimesed, keda kiitsin ja kelle vastu näitasin välja hoolivust, hakkasid mind rohkem austama ja olid valmis teinekord minu kõrval seisma, mind toetama, kaitsma, mõistma ja aitama. Koostöö! Olen olnud pikalt maailma vastu - täna ma enam nii tugevalt maailma vastu ei ole.

Mida saaksime teha, et kõik saaks ausamad olla ja julgeks olla just need, kes me päriselt oleks?

Praktiseerida seda ausust ja avatust. Ma ei oskagi muud öelda. Tuleb arvestada sellega, et on inimesi, kellele sa ei meeldi, ükskõik mida sa ka ei teeks, ja siis on inimesi, kellele sa väga meeldid, ükskõik mida sa oma elus ka ei teeks. Ei tasu kinni jääda teiste inimeste arvamusse, vaid elada tuleb eelkõige enda jaoks ja oma elu. Lõika vajadusel oma elust ära inimesed, kes sind ei toeta ja ei mõista või ei aktsepteeri ja suhtle rohkem selliste inimestega, kes lasevad sinu aususel ja autentsusel välja paista.

Miks valisid järgmise live podcast'i saatekülaliseks hüpnotisöör Ants Rootslase?

Sellepärast, et kui ta meile esimest korda eelmisel aastal podcast’i tuli, sain ma aru, et see mees ei ole inimene. Ma olen veendumusel, et mitte keegi ei ole otseselt täna siin inimene - meie sees on kosmiline teadvus. Mõned mäletavad rohkem oma päritolu ja tegeliku olemuse kohta, mõned ei mäleta üldse. Ants on kindlasti üks nendest, kes on väga tugevalt enda mingisuguste esoteeriliste ja kosmiliste tasanditega ühenduses. Ta on 24-aastane ja tema teadlikkus on hämmastav. Ta on väga andekas noormees, kes on leidnud oma tee juba varakult ja me soovime anda talle võimaluse seda annet meie kuulajatega ja samuti Eesti rahvaga jagada. Teemad, millest Ants räägib ja millest ka live podcast’i salvestusel juttu tuleb, on igapäevased ja inimesed resoneeruvad nendega, sest me kõik kogeme neid mingil tasandil, tunnistame me neid endale või mitte. Äratundmine ja nüüd nendele probleemidele lahenduse või siis uute mõtete, nurga leidmine on see, mis inimesi kõnetab.

Põhifookuses on sel õhtul kannatused, vastutamine ja lahti laskmine. Milline on sinu kogemus? Kuidas kannatustest vabaneda ja hakata päriselt vastutama?

Mul on raske sellele küsimusele vastata, sest mina ei ole täna kannatustest vaba. Olen endiselt haavatav, mul on endiselt alaväärsuskomplekse, mida ma ei ole suutnud enda jaoks lahendada. Minus on endiselt teiste hukkamõistu, eelarvamusi ja oletusi, mida minu mõttemina vahepeal toodab. Minus on endiselt hirme ja lugusid, millest ma lahti lasta veel ei oska. Tänu teraapiale ja ka iseendaga filosoofiliste päevikus mahapeetud vestlustele olen suutnud nii mõnestki asjast lahti lasta või seda teadlikumalt vaatama hakata.  Aga vastutuse osas küll, kõik mis meiega juhtub on meie endi looming. Raske on seda uskuda teinekord, aga see on nii, sest lõplik otsus on alati meie. Kui me oleme ülekaalulised näiteks, siis me ei saa süüdistada ja öelda, et keegi toidab meid liiga hästi. Ei, me oleme ise süüdi, et me oleme selliste söömisharjumustega ja et me ei tee aktiivselt trenni. Neid näiteid saab tuua mistahes valdkonnast, aga meie ise vastutame enda elu eest. Sellise mõttega elamine aitab vabaneda ka vihast välismaailma vastu ja samas annab jõudu ja jaksu, et oma elus suurelt tegutseda, sest hakkame mõistma, et mitte keegi ei tee midagi meie eest. Me peame ise pingutama.

***

Chris Kala raamatud:

«Mõistmaks, kes ma olen» (2016) räägib sellest, kuidas Chris elukaaslasega poolteist aastat Austraalias seljakotirändurina elas. Mida teeksid sina, kui murrad teiselpool maakera kämblaluud, kuid puudub tervisekindlustus? Mida teeksid siis, kui oled võlgu nii kohalikele kui ka kodustele ja pole raha isegi söögiks?

Tema esimene raamat «Ebaõnnestunud!» (2010) räägib ühest noorest isehakkajast poisist Chris Kala, kes teeb seda, mida hing ihaldab. Romaan kajastab noorte elu täpselt nii, nagu see ka tegelikult on. Teoses on seksi, raha, armastust, verd, sõprust, suhted vanematega ja kõike muudki, mida ühe pubeka elu võib sisaldada.