«Ilm on halvem, inimesed on halvemad, masinad, sõjad – kõik üha hullemad»

Ingmar Bergman. Foto: JONAS EKSTROMER/SCANPIX SWEDEN

Loe katkendit «Loomingu Raamatukogu kuldsarja» teisest raamatust, Ingmar Bergmani poolautobiograafilisest teosest «Fanny ja Alexander». Raamatu on rootsi keelest tõlkinud ja saatesõnaga varustanud Ülev Aaloe. See on meisterlikult kirja pandud haarav lugu täis sümboleid, mis kõnetavad ka tänapäeval.

Ingmar Bergman «Fanny ja Alexander»

Tõlkinud Ülev Aaloe

Proua Helena ja Isak Jacobi ootavad koos jõuluhommikut. Seegi on kujunenud traditsiooniks, nii nagu palju muud Ekdahlide majas. Praegu istuvad nad vanaema sohval, kõik lambid on kustutatud, küünlad kuusel on ära põlenud, kaminas pahiseb tuli, paar väikest hõbedast ja mäekristallist seinalühtrit heidavad vaiksesse tuppa õrna värvilist kuma. Proua Helena on piduriided seljast võtnud ning riietunud violetsesse hommikumantlisse, tal on õlgadel hall villane sall ja jalas suured punased tuhvlid, juuksed on ta ööseks põiminud paksu palmikusse. Isak on saterkuue seljast võtnud ja saanud õlgadele suure pehme teki, tema kingad on tooli all.

HELENA: Näed, nüüd keetsin ma tõesti kange kohvi, palju parema kui preili Vega jube lake (Isak noogutab lipitsevalt). Mis kell võiks olla? Kümme minutit kolm läbi. Siis võime kaks tundi istuda, seejärel pean hommikuseks jõulujumalateenistuseks riideid vahetama. Tänavu joome hommikukohvi Gustav Adolfi juures. Siis võid magama minna ja pea padjale panna, vana Isak, aga sa ei tohi unustada õhtusööki Carli ja Lydia juures. Eelmisel aastal magasid sisse. Ise ütlesid, et olid külmetunud, aga tegelikult magasid sisse. (Ohkab) Kui hea, et sa siin oled! Sa oled ustav sõber. Sa oled mu parim sõber. Mida ma küll ilma sinuta peale hakkaksin. (Isak võtab tema käe ja patsutab seda) Eelmisel aastal jõulud mulle meeldisid, sel aastal tikub mulle kogu aeg nutt peale. Ma hakkan vist vanaks jääma. Olen ma sinu meelest vana?

ISAK: Sa oled vanemaks jäänud. See on tõsi.

Ingmar Bergmani «Fanny ja Alexander». Foto: Loomingu Raamatukogu

HELENA: Seda ma arvasin. Ma tahaks ainult nutta. Ehkki lapselapsed on väga toredad. Minu meelest näeb Oscar halb välja. Ta töötab liiga palju, ta kurnab end selles neetud Teatris ära. Ja mis mõte on tal Vaimu mängida! Ta võiks ju ükstapuha kelle sellesse rolli panna. Ta peaks end hoidma, pealegi on ta tõepoolest erakordselt vilets näitleja. Ei tea, kas Emilie üldse saab aru, et Oscar on põdur ja vajab puhkust. Ma arvan, et ma pean temaga rääkima. Oscar on muidugi tubli, tubli ja kohusetruu. Kujutad sa ette, Isak, Teater tuleb ots otsaga kokku ja annab isegi väikest kasumit. Kas pole tore! Mõni aasta tagasi pidin omalt poolt panema vähemalt viiskümmend tuhat krooni aastas. Ega sellest midagi polnud, aga Oscari arvates on alati olnud piinlik minult raha paluda, ehkki ta seda iial ise pole tarvitanud. Carliga on vastupidi. Ta palus mult jälle laenu, aga mina ütlesin talle ära. Kui ta sinu juurde raha laenama tuleb, pead ka sina talle ei ütlema. Luba mulle seda, Isak!

ISAK (noogutab hajameelselt): Jah, jah.

HELENA: Ma ei saa millestki aru. Ikka ja jälle ajan ma tema asjad jutti, aasta pärast on ta taas hädas. Ta ütleb, et liigkasuvõtja juurde ta ei lähe, ma ei tea. Kas sina tead?

ISAK: Mina ei tea midagi.

HELENA: See sakslanna, kellega ta abielus on, on üks kohutav inimene. Ta mingib end nagu hoor. Ma ei mõista, mida Carl küll temas leidis. Siin peab olema midagi erootilist. Mida sina arvad, Isak?

ISAK: Mida sa ütlesid? Erootilist. Ahah. Jah, võib-olla midagi sinnapoole, jah.

HELENA (lööb talle vastu kätt): Sa ei kuula, mida ma räägin. (Joob veidi konjakit) Sellest pole midagi. Peaasi, et sa mulle seltsiks oled. (Ohkab, jääb tükiks ajaks mõttesse, naerab) Carl ja Gustav Adolf on ülierootilised, selle on nad pärinud oma isalt. Tema oli ülierootiline. Mitte et ma sulle kaebaksin, ära mõtle nii, kallis Isak. (Isak teeb kerge liigutuse) Ta oli täitmatu. Mulle tundus küll, et seda head saab veidi liiga palju, aga ma ei öelnud iial ära. Gustav Adolf on kõige hullem. Ma olen Almaga rääkinud ja ta ütleb väga targalt, et tema Gustav Adolfi kõrvalhüpetest ei hooli, sest ta on maailma kõige parem ja tublim mees. Õnn, et Alma nii leebe on. Tegelikult peaks seda väikest plikat hoiatama. Majd või mis tema nimi nüüd oligi. Ma pean tunnistama, et lastega on ta kohutavalt kena ja hea, tal on ilus jume, kaunis keha, kahju, et ta lonkab, vaeseke. Aga mina end vahele ei sega. Vanaema ütles alati, et sellest, millesse ei sekku, ei pea ka iial välja ronima. Kas sa magad?

ISAK (ärkab): Ei.

HELENA: Nojah. Carlile ja Gustav Adolfile on liiga palju antud,

Oscarile mitte midagi. Milline tragöödia noorele keevalisele naisele. Kui Emilie Fannyt kandis, rääkis ta mulle kõik ära. Vaene tüdruk! Ma pean ütlema, et ta on oma asju ajanud ülimalt taktitundeliselt. Oscar ja Emilie on kõvasti teineteise küljes kinni, see on kõigele vaatamata õnnelik abielu.

ISAK: – õnnelik abielu.

HELENA: Oled sa õnnetu, et oled vanaks jäänud, Isak?

ISAK: Ei. Ainult tundub, et kõik läheb halvemaks. Ilm on halvem, inimesed on halvemad, masinad, sõjad – kõik üha hullemad. Minnakse üle igasuguse piiri ja kõik, mida pole võimalik sõnades väljendada, aina levib ja seda ei saa enam ohjeldada. Siis on hea surnud olla.

HELENA: Sa oled vana vastik maailmavihkaja, Isak, sa oled seda alati olnud. Mina küll nii ei mõtle nagu sina.

ISAK: Ei, tänu jumalale.

HELENA: Aga sellele vaatamata tahan ma nutta. Oleks see sinu meelest ebameeldiv, kui ma veidi nutaksin. (Püüab nutta) Oh issake, pisarad ei tule. Midagi ei tule välja. Pean endale veel natuke konjakit lubama.

Proua Helena maitseb ettevaatlikult oma klaasist, hakkab äkitselt naerma, ajab selja sirgu ja naerab.