:format(webp)/nginx/o/2020/03/16/13010086t1h1a5f.jpg)
Blogija Laura-Kristiina Valdson soovitab lugeda Amor Towlesi romaani «Härrasmees Moskvast».
Sümpaatne raamat, mille toon on optimistlik, härrasmehelik ja kõrgkultuurne
Kui keegi küsiks, mis on kõige võluvam, karismaatilisem raamat mida viimastel aastatel lugenud olen, siis üheks selliseks on kahtlemata Amor Towlesi «Härrasmees Moskvast».
/nginx/o/2020/03/16/13010069t1h38bd.jpg)
1922. aasta revolutsioonijärgses Moskvas pannakse krahv Rostov koduarestile Metropoli hotelli, kus ta veedab oma elu järgmised 30 aastat. Selline sisututvustus kõlab ehk natuke klaustrofoobiliselt, kuid krahv Alexander Rostov on see, kes kannab raamatut. Peategelane suhtub kõigesse, mida elu ette viskab, karismaatilise vaimukuse ja teravmeelsusega. Näiteks küsitakse talt raamatu alguses luuletuse kohta, mis mehe arreteerimiseni viis, et see olevat üleskutse tegutseda. Krahvi võluv vastus? «Kogu luule on üleskutse tegutseda.» Kuna Rostov peatub Moskva ühes kõiges luksuslikumas hotellis Suure teatri vastas – Metropolises, siis kohtab ta väga palju tähtsaid aristokraate, ühiskonnategelasi, aga ka baleriine ja filmistaare.
Raamatu autor on ameeriklane Amor Towles, seega pole tegu klassikalise vene romaaniga. Puudub raskemeelsus, kuid mitte sügavamõttelisus. Palju on huvitavaid vestlusi erinevate tegelaskujude vahel, mõtteid vene kultuuri ja kirjanduse kohta ning ühiskonnakriitikat.
Kriitika on seejuures asjakohane, sest sündmustik toimub bolševike riigipöörde järgsel ajal, mil rajati NSV Liit. Sünget ajajärku arvestades on raamatu toon pigem optimistlik, härrasmehelik ja kõrgkultuurne. Ka raamatu keel on kõrgpoeetiline ning selle tõttu polnud tegu kiire lugemisega. Sellele vaatamata nautisin seda raamatut väga, sest krahvi tegelaskuju muutus ajapikku vanaks heaks sõbraks.
Lõik raamatust:
«Kas teadsite, Audrius, et kui duellide pidamise komme 18. sajandi algul vene ohvitserkonnani jõudis, asusid nad sellega tegelema sellise entusiasmiga, et tsaar pidi selle ära keelama kartuses, et muidu polegi kedagi vägede etteotsa panna.»
«Ma ei teadnud, teie hiilgus,» vastas baarmen naeratades.
«Täiesti tõsi, muide. Ja mitte ainult «Oneginis» ei mängi duell tegevuses keskset rolli: ka «Sõjas ja rahus», «Isades ja poegades» ja «Vendades Karamazovites» toimub kriitilisel hetkel duell. Paistab, et kogu oma kujutlusvõime juures ei suutnud vene sõnameistrid paremat süžeepööret välja mõelda, kui et panna kesksed tegelased lahendama probleemi püstolitega kolmekümne kahe sammu kauguselt.»