Taani jälle on kuulus oma hygge poolest: meeleolule andumise, kiirustamatuse ja hetke nautimise poolest. Hygge on kruus kakaod sohval küünalde soojas valguses, kui väljas tuiskab lund. Seal, kus lagom on meeleseisund ja eluhoiak, võib hygge saavutada oma füüsilist keskkonda üles ehitades ja kujundades. Ja tõepoolest: inimene peab olema täiesti tundekülm, kui villane sall, kaminatuli, mahejuust, pehme punavein ja nahast raamatuselgade rida riiulis ei tekita meeldivat tardumust ega pane unustama maailma probleeme.
Hygge on sisustusajakirjade ja elustiiliblogide pildiridadest tuttav klantspilt. Ja see on üks hygge probleeme: meil kõigil ei ole raha ehitada oma koju kamin, milles tormisel sügisõhtul kasehalge põletada. Hygge on nagu Disney film, millest puuduvad täiesti hemorroidid, ennast haletsev nutt või ebamäärased plekid siin ja seal. See pole päris elu.
Põhjamaises toimetulekupaletis loodab soomlane lagom’i ja hygge asemel ürgjõulisele, aga nii mõnessegi olukorda ülimalt lihtsalt sobivale kalsarikännile. Selle saab sobitada igasse maailma nurka, igasse olukorda, keskkonda ja meeleolusse.
Kalsarikänni ei nõua suurejoonelist ettevalmistust. See on mõistliku hinnaga ja demokraatlik. See mõjub kiiresti ja sobib kõigile täisealistele.
Kalsarikänni annab võimaluse lõõgastuda ehtsalt, täielikult ja ausalt.
Kalsarikänni on kiire ja tõhus viis taastuda stressi tekitavast argipäevast.
Kalsarikänni ei ole poosetamine, esinemine ega teesklemine: sellest ei postitata meeleolukaid Insta-pilte.