:format(webp)/nginx/o/2020/03/17/13012223t1h107d.png)
Mis see siis on? Koomiks ei ole, sest jutumulle napib. Pildiraamat justkui ka pole, juturaamat ammugi mitte, jutt on lühike ja teabeline. Teatmeteos otseselt mitte, sest ei püri ammendavusele. Jutustab esemetest, aga mängib eesti keelega. On oma asja ajav asjaraamat, mis ei pea asjatuks naljaasju asjasse segada.
/nginx/o/2020/03/17/13012208t1h91c9.jpg)
Meil on kõigil palju asju, ehkki ütleme vahel, et asjad ei ole olulised. No on ikka küll! Meil on vaja kehakatteid ja tööriistu, ajanäitajat ja elementaarset mööblit, kirjapulka ja valgusallikaid. Margit Saluste asja(likus) raamatus tutvume kahe tosina asjaperega, muist tarberiistad (kööginõud ning jalanõud) ja muist rõõmuks loodud (pillid, ehted ja mänguasjad). Mudilastele mõeldud pildiraamatuid, kus last ümbritsevat esemelist maailma on kujutatud kas fotodel või joonistustena, leidub raamatupoes ja -kogus ohtrasti. Need on tõlkelised (niivõrd-kuivõrd seal midagi tõlkida on) ja pretensioonitult lihtsad, täites sellistena oma rolli. Ega me ei eeldagi nendesse kätketud sõnumite olemasolu.
Saluste raamat peegeldab peamiselt tänast maailma. Sellest annab tunnistust kodumasinate suur pere ja see, et saag on mootoriga, mitte «so poole, mo poole». Autor astub sammukese edasi pilt-pluss-selgitav tekst formaadist, peites raamatusse väikesi trikke ja keelenalju, mille avastamine lastele ja suurtele rõõmu teeb. Autor isikustab esemeid, aga mitte ülemäära, andmata ühele näiteks isa või teisele ema rolli. Küll koondab ta nad perekondadesse (või peaks ütlema, kommuunidesse, mis koosnevad ühise eesmärgiga inimestest, õigemini esemetest) ning laseb enda eest kõneleda, end tutvustada ja kiita.
:format(webp)/nginx/o/2020/03/17/13012213t1h6666.png)
Igal perel on ruumi paarislehekülje jagu – võtmeperele järgneb küünla-pere, ennast esitleb seltskond kamme, kääre ja kodumasinaid. Iga kord on piltidel mängus ka üks väike rebane ja linnuke, kelle repliigid sõnamängulisi väljendeid kasutades sooritavad pisukese nihke.
Raamatutest pajatavatel lehekülgedel hoiab rebane kapsapead kaenla all ja lind küsib: «Kas lugesid raamatu kapsaks?» Lauanõude lehel palub ta, et rebane talle nõu annaks ja köögiriistade lehel märgib käsi kõrva ääres hoidvale reinuvaderile: «Lööd kulpi või?». Jalanõude lehel tunnistab rebane nukralt, et sai töö juurest kinga. Märkasin, et teksti lugemise asemel otsisin esmalt need vigurivändad üles ja vaatasin, millega nad üllatavad. Hea ja tänuväärne mõte, üksiti ka väljendeid ja ümberütlemisi lasteni tuua.
/nginx/o/2020/03/17/13012212t1h9344.png)
Ka esemeperesid tutvustavates lühitekstis ei puudu mängulisus. Olevat kord vahukulp ja sõel sõnelenud, kumb neist kõvem veekandja on! Kotipere teksti lõpetab soovitus põrsast mitte kotis osta. Tekstilõigud on lühikesed, pildid seda kõnekamad. Just piltidelt saab teada, milliseid riideid ja jalanõusid millisel aastaajal kanda, kuidas hambaharja hoida, mismoodi nuga kahvel asetada, kui enam süüa ei soovi jne. Raamat pakub huviväärset uurimist nii väikesele kui ka suurele. Koos seda teha on aga topelt lustlik ja asjalik ühistegevus.
Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».
/nginx/o/2011/03/11/535550t1hfb34.jpg)