ARVUSTUS ⟩ Pööraselt vaatemänguline ja kujutlusvõimet proovile panev raamat, kus miski pole lihtne

Jean-Christophe Grangé. Foto: Shutterstock

Prantsuse õudusmeistrile Jean-Christophe Grangéle on «Surnute maa» järjekorras 13. romaan. Sedapuhku lahendab jõledaid juhtumeid Stephane Corso nimeline politseinik, kes on juba ise üdini keerdus ja tume kuju. Grangé sünges maailmas on uurija ja kurjategija ainus vahe selles, et üks on seaduse poolel ja teine mitte. Pigem kutseeetikast kui sisemise veendumuse tulemusena püüab esimene mitte halb olla ja ebaõnnestub iga kord. Teine ei püüagi, sest ta ei saa – ta ongi ilma igasuguse headuse iduta kuri, kellest lugejal grammigi hale ei hakka.

Niisiis, uskumatult vägivaldse minevikuga politseinik Corso hakkab uurima juhtumit, kus mingi täielik väärakas on ühe striptiisitari kinni sidunud, naise suu kõrvast kõrvani lahti lõiganud ja talle kivi kurku toppinud. Kuna kasutatud on erilist sidumistehnikat, on valust rabelev ohver enese ise surnuks kägistanud. See on tüüpiline Grangé – ei mingit lihtsat laipa löögijäljega kuklas, oo ei! Grangé armastab draamat ja naudib ülelavastamist. Pööraselt vaatemänguline, kujutlusvõimet proovile panevad kirjeldused on talle omased ja lugejal ei tule seegi kord pettuda.

SIDUMISENTUSIASTIDEST INIMPUSLE

Jean-Christophe Grangé «Surnute maa». Foto: Koolibri

Loomulikult ei piirdu ringi luusiv maniakk ainult ühe ohvriga ning Corso peab ära mõistatama, miks just selle ööklubi tantsijad säärase õudse lõpu leiavad. Jälgi ajades satub Corso porno- ja kunstimaailma. Miski pole lihtne ja miski pole ilus. Lugu ise läheb sündmuste arenedes aina rohkem keerdu ja sõlme.

Sidumisentusiaste ei saa isegi Pariisis väga massiliselt olla, nii et kirjanik kasutab ära kõik võimalused tegelasi teineteisega kuidagi puutesse paigutada. Tulemuseks on ekstravagantsete huvidega inimpusle. Ootasin huviga, kuidas kirjanik (mitte Corso – tema on ju ainult tegelane) selle kõik jälle uuesti lahti harutab ja päevavalgust taluvasse formuleeringusse seab.

Nagu laipadest veel vähe oleks, lahutab Corso samal ajal oma abielu naisest, kelle sadomaso maailm on talle vastikuks muutunud. Samal ajal püüab ta saada jagatud hooldusõigust kümneaastase poja üle. Kinnitan lugejale, et sündmuste käigus ei satu laps kordagi ohtu. On õnn, et Grangé säästab meid pseudopõnevusest, kus autor uurija olukorra väljapääsmatuks muutmiseks ka tema lapse sündmuste keerisesse paiskab.

Kuula katkendit Jean-Christophe Grangé raamatust «Surnute maa»!

Lahutusliin mõjub romaanis veidi külgepoogituna. Ei ole päris täpselt aru saada, mida kirjanik sellega taotleb. Kas tahab ta mõista anda, et sadomasohhistlikud eelistused ei ole ainult vägivaldse minevikuga ja armastuseta olevikus elavate (pool)prostituutide teema? Või et sadisti ja piinaja võib iga mees leida ka oma laulatatud abikaasa kombeka pealispinna alt? Võimalik, et mõlemat, kuid see mõjub natuke moraliseerivalt. Ent üle mõelda ei maksa, Grangé pole sedasorti autor.

VÄIKEKODANLIK ETTEVAATLIKKUS

Grangé eeldab lugejatelt moraalset küpsust. Inimene peab tundma head ja kurja ning mõistma vaba tahte ja sunni vahet. Kui Bret Easton Ellise «Ameerika psühhopaat» on ilma suurema põdemiseta läbi loetud, siis sobib ka Grangé. Kui meeldib Jo Nesbø, siis võib meeldida ka Grangé. Kui aga põnevust ihkav hing eelistab delikaatsemaid toone, siis võiks Grangé asemel valida midagi muud. Soovimatus näha või suutmatus taluda Grangé dekadentliku maailma võib lugeja ja kirjaniku vahel kergesti vääritimõistmist tekitada.

Grangé jutustamisstiil haarab lugejat vaevata kaasa, aga sõit pole nõrganärvilistele. Grangéle meeldivad tugevad värvid ja jõulised pintslilöögid. Tema loodud Pariisis ei veedeta aega nooblites tänavakohvikutes, vaid tehakse nii ilge sisuga pornofilme, et neid saab levitada ainult krüpteeritult. Ent see pole mingi pornokrimi. Maailmas, kus hirmsad inimesed teevad vastikuid asju mõlemal pool seadust, on filmiseltskonnal oluline roll tegelaste ja miljöö määratlemisel. Grangéle endale heidaks vähemalt üks tema tegelane ette väikekodanlikkust: kirjanik ei lase uurijal isegi pornotööstuste telgitagustes kolades lugejale ebamugavustunnet tekitada.

Umbes teise kolmandiku lõpus jõudsin uurijast ette ja kirjanikule järele. Ma ei tea, kas see oli taotluslik või juhtus kogemata. Nii võib krimiromaanides vahel juhtuda – autor ajab loo nii keeruliseks, et see muutub tegelikult väga läbinähtavaks. Nõrgem autor ei saaks seda endale lubada, kuid Grangé võib lasta lugejal enda kõrval põnevust kaotamata kõndida, õigemini sörkida.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».